Naised on tänases maailmas palju võitnud, aga nad on ka palju kaotanud. Nad on saanud õiguse sugu vahetada või sookaaslasega abielluda, kuid vähemalt migrante täis Lääne-Euroopas on nad kaotanud turvalisuse. Nad on saavutanud karjääriredelite tipud, kuid kaotanud naiselikkuse. Nad juhivad firmasid ja riike, kuid on kindlasti üksildasemad kui kunagi varem.
Läänemaailmas on pildis peamiselt vasak- või liberaalse maailmavaatega naised, kes võivad küll stiilselt riides olla ja käia eliidi radadel, aga neist ei kiirga enam seda naiselikkust, mis pani Marilyn Monroed tuulest kergitatud kleidisaba haarama. Nad võivad olla enesekindlad, kuid nad pole naiselikult karismaatilised.
Ka Eestis on üldpilt kuidagi naiskomissaride poole kaldu. Kui võtta võimulolevaid naispoliitikuid, näiteks Liisa Pakostat, Kristina Kallast, Karmen Jollerit või paljusid teisi, siis nad ei sunni mehi viisakusele mitte sellega, et ärataks neis daame austava härrasmehe, vaid viisakad ollakse nende vastu reeglite pärast. Ega Liisa ja Kristina enam tahagi džentelmene näha, naiskomissar saab ise endale ukse lahti tehtud. Ja vaadates Õnne Pillakut või Hannah Lahet, hakkab päris kahju, mis on noortest naistest tehtud.
Üsna jube on see, mis sünnib naistega liberaalses ühiskonnas. Radikaalfeministlik, sooideoloogiline ja revolutsiooniline keskkond on noortest naistest teinud mittenaiselikud ebamäärase sooga olevused, kes näevad igas mehes potentsiaalset vägistajat, flirdis ahistamist ja oma missiooni võitlustes “ebaõiglusega”, mis on suuresti fiktiivne või väljamõeldud.
Kui varem püüdis vormist väljas naine oma figuuri parandada spordi ja tervisliku toitumisega, siis tänapäeval lastakse ennast lõdvaks, vihjeid kehakaalule võetakse “vihaõhutusena” ja kaevatakse keegi kohtusse ning lastakse vanaviisi edasi, ja kui kaaslast ei leita, keskendutakse võitlusele “diskrimineerimise” vastu.
Kuhugi on kadunud mehelikkus ja naiselikkus, loomulik flirtimine, vastassugupoolele enda huvitavamaks tegemine, lähenemiskatsed, tutvumine avalikus ruumis… selle asemel on tuimalt tõttavad inimesed, nina nutiseadmes ja üleüldine võõrandumine. Siin on naised rohkem süüdi kui mehed, sest viimased ei julge enam “kaasaegsele” naisele lähenedagi. Me loome üksildaste inimeste ühiskonda.
Kahjuks räägib peavoolumeedia harva naistest konservatiivses maailmas, kus nad on saavutanud positsioone ilma naiselikkust minetamata. Kui Itaalia peaministriks sai Giorgia Meloni, ütles ta kohe: “Ma olen naine, ema, itaallanna ja kristlane!” Kas pole ilus CV?
Naisi liigub konservatiivses poliitikas palju, mitmeid “paremäärmuslikke” erakondi juhivad naised (Alice Weidel, Riikka Purra jpt), president Trumpi administratsioonis on palju kõrgel kohal olevaid naisi, Lääne meediaruumis on omajagu konservatiivseid naispublitsiste (Lauren Southern), Euroopa Parlamendis kritiseerivad Ursula von der Leyenit särtsakad noored naissaadikud (Ewa Zajączkowska-Hernik, Eva Vlaardingerbroek) ja mõrvatud Charlie Kirki mälestustseremooniatel oli vapustavalt palju noori naisi, keda üldjuhul on rohkem näha vasakpoolsetes kampaaniates. Läänes on konservatiivne pööre mõjutamas ka naisi ja sellised naised on üldjuhul alati naiselikud, mitte sooneutraalsed, nagu suur osa vasak- ja liberaalseid naispoliitikuid.
Liberaalne ja vasakpoolne leer juhivad naisõiguslust, kuid kui tegu on konservatiivsete naistega, siis muutuvad “naisõiguslased” fuuriateks, konservatiivsetele naistele armu ei anta, neid visatakse halastamatult lõvide ette. Seda on tunda saanud ka Eesti konservatiivsed naispoliitikud. Lääne-Euroopas muutuvad oma rahva mehi alandavad feministid islaminaiste kaitsmisel kohe hambutuks.
Hiljuti tutvustas president Trump uhkusega oma pojatütar Kaid, kes lõi oma rõivabrändi. Oleks seda teinud Bideni lapselaps, oleks vasakleerist kostnud ovatsioonid, konservatiivse presidenti lapselast aga tabas hukkamõist ja süüdistused vanaisa positsiooni ärakasutamises.
Selline on kaasaegne läänemaailm, kus naiste pärisvaenlasteks pole mitte mehed, nagu vasakideoloogia püüab sisendada, vaid on teised (karjääri)naised, laastavad marufeministlik ja sooideoloogia, revolutsioonilised võitlused ja massimigratsioonteistest kultuuriruumidest.
Kaja Kallas või Karmen Joller aga pole üldse head näited naistest poliitikas. Ka Kamala Harris või Ursula von der Leyen mitte. Nemad esindavad seda, mida on tõelised naised poliitikasse minekuga kaotanud.
Uued Uudised
