Üha enam analüütikuid hoiatab kodusõdade eest ennekõike Lääne-Euroopas, USA-s ja Kanadas, aga veel teisteski läänemaades, ning need prognoosid pole rajatud liivale, liberaalses ühiskonnas on need sõjad juba alanud. Kasvõi lasuga Charlie Kirki pihta.
Kodusõda ei pea olema tingimata selline, nagu oli Bosnias või Süürias, nagu pole ka totalitarism tingimata Stalin või Mao. Kodusõda peeti pikka aega Põhja-Iirimaal ja Hispaania Baskimaal ja see tähendas barrikaade ühiskonna eri osade vahel, millel lahvatasid aegajalt vägivallaaktid. Totalitarism võib peituda ka keelu-, jälgimis- ja represseerimisühiskonnas, nagu seda Eestiski kujundatakse.
Lääne-Euroopas käib juba rida varjatud kodusõdu, ennekõike põlisrahva ja migrantide vahel. Migrandikogukonnad on juba sedavõrd suured, et nad elavad oma elu ja nad on Euroopasse toonud ka oma kodumaa vastuolud. Migrandid enam ei lõimu läänelikesse ühiskondadesse, vaid koloniseerivad Euroopat. Kuna tegemist on väga erinevate kultuurikeskkondadega, siis on Euroopas kultuurikonfliktid valus reaalsus.
Rootsis õiendavad omavahel arveid 2015. aasta rändelainega saabunud Lähis-Ida klannimaffia klannid ja olukord on sedavõrd ränk, et Göteborgis seadsid kurjategijad no-go-tsoonidesse teetõkked ning politsei pidi neid paluma blokaad lõpetada. Just paluma, mitte käskima. Prantsusmaal möllab sisserändetaustaga narkomaffia, mis on esitanud riigile avaliku väljakutse, korraldades vanglamässe, ning hiljuti läksid jõugud ühele teele välja, hakates liikluse pidurdamisega näitama oma jõudu. Prantslased ei räägi seejuures mitte massimigratsiooni tagajärgedest, vaid kasvavast narkokuritegevusest, kuigi tegu on ühe ja sama nähtusega.
Pärast juhtumit Southportis, kus ruandalane tappis kolm väikest tantsutüdrukut ja vigastas paljusid, puhkesid Suurbritannias protestid, millest osa võtnud laste pärast muretsevad isad suleti võimu poolt vanglatesse, süüdistatuna “paremäärmuslikus vägivallas”. Ehk siis karistada said need, kes tõusid üles vägivalla vastu. See on vallandanud suure vastupanuliikumise kogu Suurbritannias.
Prantsusmaal räägitakse, et seal relvastuvad kõik, moslemid, juudid, etnilised prantslased ja kõik, keda ähvardab vägivallaoht. Prantsuse võimud küll taltsutavad islamiste, kuid põhirepressioonid on suunatud põlisprantslaste vastu, kes võiksid üle pea kasvanud massimigratsiooni ise minema peletama – riik ju seda ei tee. Lääne-Euroopas sõdivad üksteise vastu ka igasugused migrandigrupid, näiteks Eritrea valitsuse vastased ja toetajad.
Massimigratsiooni-vastane võitlus on tugevdanud konservatiivide positsioone ja seetõttu on seni riiklikku tuge nautinud vasakäärmuslus asunud relvavõitluse teele, mida näitasid Charlie Kirki tapmine ning äsjane veretöö Dallase migratsioonikeskuses. Ka Saksamaal on “antifad” peksmas AfD-d ja rünnatakse praktiliselt kõigi erakondade poliitikuid. Vasakpoolsed, kes teevad koostööd islamistidega, eriti Gaza konflikti raames, on vallandanud teise rinde islamiterrorismi kõrval. Ja mõistagi ei saa eitada, et vastuvägivald tuleb ka paremleerist, eriti kui riiklikud struktuurid on konfliktides selgelt migrantide ja vasakpoolsete poolel.
Kodusõda Lääne-Euroopas, USA-s ja Kanadas võib tähendadagi seda, et vägivald muutub uusnormaalsuseks, inimesi tapetakse püssilaskudega nurga tagant, neid pekstakse kuskil surnuks, erinevate gruppide vahel puhkevad alatasa löömingud, võivad ette tulla massitulistamised ja pommiplahvatused ja muidugi hakivad pühasõdalased inimesi nugadega ja lömastavad autodega. Lääs saab (või on juba saanud) ühiskonna, kus kodust lahkuv rahumeelne inimene ei pruugi naasta, sest ta satub tulejoonele – nagu üks 12-aastane rootsi tüdruk hukkus gängide tulevahetuses.
Ega Eestigi ole kodusõjast kaugel. Mingi maigu sellest saime “pronksiööl”, aga sellest saati pole asjad mitte paremaks, vaid hullemaks läinud. Kapo hoiatusest hoolimata kasvab siin radikaliseerumisohtlik moslemikogukond. Venestuvas riigis tugevneb igasuguse kahtluseta ka vene kogukonna putinistlik tiib, kel on Kalašnikovid ammu tavotist puhtaks hõõrutud. Massimigratsiooniga kaasneva vägivalla kohta pole enam vaja küsida “kas”, vaid “millal”.
Polariseerumine süveneb ka eestikeelses kogukonnas. Meil on juba Palestiina-toetajad, kes nõuavad “Jõest mereni” ja keda juudikogukonna esinaine Alla Jakobson ohuks siiski ei pea. Meil on sotsiaalministeeriumi naisametnikud, kes leiavad, et Charlie Kirk “teenis oma kuuli ära”. Meie Riigikogu esimehe nõunikuks on “kontrollimatu mürsk”, poliitaferist, kes on lubanud teatud inimesi “kuklaaugustada”. Kui kaugel vägivald siit veel on?
Saksa ajakiri Spiegel kirjutab poplauljast Nina Chubast, kes on kaasaja Pavla Morozova – ta katkestas sidemed osaga oma perekonnast, sest nood toetavad AfD-d. Eestis on teada päris palju juhtumeid, kus nooremad põlvkonnad ka sunnivad vanemaid loobuma EKRE toetamisest või katkestavad nendega sidemed. Üheks põhjuseks on kindlasti riiklik poliitika, mis on pikka aega suunatud rahvuskonservatiivse maailmavaate vastu – ka Eestis on riiklik ideoloogia, uusmarksismist nakatunud pseudoliberalism, mis hingab üha enam repressioonide ja vägivalla taktis.
Eestis lihtsalt ei räägita sellest, kui polariseerunud on ühiskond. Rahvuskonservatiivide tõrjumine on tugev, alates ettevõtlusest kuni seltskondlike sidemeteni. On teada juhtumeid, kus vastalanud suhe lõppes, kui noor “kaasaegne” naine sai teada, et tema kallim on EKRE liige. Ühed inimesed ei käi enam Tõnis Mägi kontserditel, teised ei külasta sots Andrus Vaariku etendusi. Vabamus ei käi enam inimesed, kes okupatsiooniaega meenutada tahavad, sest see muuseum on muutunud marksismi pesaks (feminismi raames jõudis sinna isegi bolševik Aleksandra Kollontai). Jne, jne.
Seda polariseerumist ei tekitanud EKRE, vaid liberaalne “sallivuspoliitika”, mis hakkas inimesi lahterdama “headeks” ja “halbadeks”, “omadeks” ja “võõrasteks”. Just “sallivusest” on välja kasvanud tänased päästikumehed USA-s.
Liberaalne ühiskond pidi muutuma tolerantseks ja sallivaks, aga nagu me näeme, on see jõudnud hoopis vägivalla, mõrvade ja kodusõdadeni. Sest selles pseudoühiskonnas on esikohal revolutsioonilised võitlused, mitte rahu, stabiilsus ja jõukus.
Uued Uudised
