Laupäev bussis number 23. Tondil sisenevad bussi kaks ukrainlast, vanemas keskeas mees ja naine, mees purupurjus, naine vähem, ja üle bussi kostab ukraina-keelne räuskamine koos vandesõnadega. Üks vanem eestlanna küsib oma abikaasalt: “Kas nad jäävadki alatiseks siia?”
Jäävad. Hiljuti kirjutas Eesti meedia sellest, et ukrainlased ei kavatse pärast sõda kodumaale naasta ja põhjus on üsna proosaline: “Seal pole midagi järel…” Sõdivale kodumaale ei taheta minna, sest on sõda, ja rahu saavutanud kodumaale ei naasta, sest kodukant on maatasa tehtud.
Mis saab edasi? Tundub, et miljonid ukrainlased jäävadki Euroopa sõprade kaela peale elama ja üle Vahemere tuleb musti “sõpru” jätkuvalt miljonitena lisaks. Kui Ukraina saab EL-i liikmeks, jookseb pool Ukrainat Lääne-Euroopasse, kui just Läänes üha levivad immigratsioonivastased meeleolud ja aktsioonid neid ei peata.
Eesti saab senisele 300 000 Nõukogude aja jooksul saabunud vene migrandile juurde veel umbes 100 000 ukrainlast või sealset venelast. See tähendab, et Eesti venestub lõplikult, kui juurde hakkavad tulema ka perekonnad. Mäletatavasti ütlesid paljud ukraina põgenikud, et tulid Eestisse just venekeelse keskkonna pärast. Eesti on justkui lääneriik, aga vene keele kaudu vajub üha rohkem Venemaa poole kaldu.
Kui palju on Eestis praegu Ukraina põgenikke ja libapõgenikke? Uskuge, Eesti riik seda ei tea! Esimesel sõjakevadel veeti neid siia lausa vabalt, keegi ei kontrollinud midagi ja ka hiljem on lõunapiir uhkelt pärani lahti olnud. Eesti otsustas olla sallivtolerantne ega kontrollinud kedagi, “õnnetutel” lasti koos mitteõnnetutega vabalt siia tormata. Võib öelda, et Eesti hülgas omariikluse olulise momendi – võimaluse ja õiguse teada, kes tulid ja mis riigis nendega seoses üldse toimuma hakkab.
Teise sõjakevadeni kirjutas siseministeerium avalikult välja info sellest, kui paljud piiri ületanud inimesed lubasid kasvõi ajutiselt Eestisse jääda, kui paljud taotlesid ajutist ja kui paljud rahvusvahelist kaitset. Viimaste teada antud andmete järgi tahtis Eestisse jääda üle 90 000 inimese, hiljem neid andmeid enam ei avaldatud. Mingist hetkest hakati avalikus infost opereerima ainult ajutise kaitse saanutega, mis varasemaid üldandmeid arvesse võttes moodustas kusagil 40-60 protsenti kõigist saabunutest.
Juba tollal tunti üldsuses huvi, et miks kõik ukrainlased ajutist kaitset ei taotlenud – ju neil oli võimalik ka kuidagi teisiti hakkama saada. Sealt edasi aga on teadmata, kui palju saabus üldse ukrainlasi, sealhulgas neid, kes põgenikeks ei kvalifitseeru. Kui arvestada päris suurt sõjaeelset ukraina diasporaad, kusagil 22 000 inimest, siis on tõenäoline, et Eestis saab elada sugulaste juures ja teha tööd mustalt, kõike seda riigi teadmata. Laias laastus võib kõiki ukrainlasi siin olla umbes 150 000.
Eesti riik tegi Lauri Läänemetsa siseministrikäpa all veel ühe kummalise nükke: vastu võeti ukraina põgenikke, kes saabusid üle idapiiri ehk Venemaa kaudu. See on täiesti sürr: agressiooni ohvriks langenud riigi põgenikud lähevad kolmandatesse, agressorit hukka mõistvatesse riikidesse läbi agressorriigi.
Et sellest aru saada, pakuti sotsiaalmeedias varianti: kujutage ette, et Gazas elanud ja Hamasi toetanud inimesed põgenevad uue islamistliku režiimiga Süüriasse läbi Iisraeli.
Venemaal kontrollib väidetavalt kõike FSB. Kui nende luure otsustab “natsliku Ukraina” põgenikud Läände läbi lasta, siis lõikab agressor sealt kindlasti kasu, saab kasvõi oma võrgustikku Läände smugeldada. Tuletagem meelde, et ukrainlaste saabumine Eestisse läbi Luhamaa piiripunkti toimus ajal, mil agressor küüditas Mariupoli lapsi hoopis Venemaale. Miski on selles pildis väga valesti.
Miskit väga valet on ka selles, et Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside juhitud riik selle FSB kontrollitud rände lahkelt siia lubas. Ei ole usutav, et Eestil olnuks võimalust seda rännet hallata ja kõigi inimeste tausta kontrollida. Lihtsalt otsustati ideoloogiast lähtuvalt kõik ennast ukrainlasteks nimetanud inimesed vastu võtta, tagajärgedest hoolimata. Aga Eesti ongi massirändeideoloogiaga riik, valitsus laseks siia keda iganes, peaasi, et saavutada rahvusriigi asemel multikultuursus.
Seega sai Eesti lisaks okupatsiooniaja tohutule sisserändekogukonnale ka teise, ukraina oma, ja kolmas, moslemite oma, kasvab jõudsalt. Vandenõuteooria Euroopa rahvastiku väljavahetamisest hakkab Eestis reaalsuseks muutuma. Taastasid ju Kaja Kallas ja Andres Sutt võimule pääsedes kohe NLKP algatatud ja Laulva revolutsiooni ajal lõpetatud venekeelse odavtööjõu sisseveo endise Nõukogude Liidu alalt.
Reformierakond on rahvusriigi sisuliselt juba hävitanud ja muutnud selle venekeelseks europrovintsiks. Ja kui on vene keel, siis on ka kalle ida suunas. Kelle heaks töötab Eesti valitsus?
Uued Uudised
