Viimastel nädalatel on Ameerikast tulnud jõhkrad teated: must kodutu tappis ühistranspordis noore ukrainlanna ja nüüd tapeti ülipopulaarne paremaktivist. Tundub, et konservatiivseks muutunud Ameerikas on vasakäärmuslased alustanud terroristlikku kodusõda.
Inimesed on šokeeritud mitte ainult pereisa Charlie Kirki jõhkrast tapmisest, vaid ka sellest, kuidas liberaalses Läänes kõik vasakpoolsed mõrvast kuuldes juubeldavad – just nagu juubeldasid moslemid kaksiktornide ründamise järel. See on see maailm, mis ka Eestis nimetas pikka aega ennast sallivaks, tolerantseks ja sõbralikuks, kuid nüüd nõuavad nad vihakõneseadust, repressioone ja vanglat.
Ameerikast rääkides teatakse vähe sellest, et suur osa Demokraatlikust Parteist on kaldunud lausa äärmuslikult vasakule, isegi Biden oli nendega hädas, kuid just tema ajal levisid vasakpoolsed ideed USA-s kiiresti ja muutusid ekstremistlikeks, seda Kamala Harrise toel. Nüüd, mil toimus konservatiivne pööre, on nad haaranud relvad. On uskumatu, kui suur on mõrtsukate viha, et tappa kahe väikese lapse isa Charlie Kirk.
See ei ole ainult Ameerikas nii, ka Saksamaal rünnatakse ja ka tapetakse AfD poliitikuid, kelle vastu ei ole mitte ainult vasakpoolsed, vaid kogu riiklik süsteem, mis innustabki uuskommuniste mõrvadele. Tugev on äärmusvasakpoolsus ka Prantsusmaal ja mujalgi Läänes. Antifa on rünnakrühmlaste nimi.
Huvitav on seejuures fakt, et Venemaal ei ole vasakpoolsus tugev, kuritegusid tehakse Vene imperialismi, mitte marksism-leninismi nimel. Lenin on kolinud Marxi juurde ja nüüd hakatakse kommunistlikku eksperimenti tegema liberaalses Läänes.
On uskumatu, et alles oli kommunism kogu Läänes vihatud ja põlatud, nüüd aga pilgutavad kõik sellised ennast konservatiivsetena määratlevad tegelased, nagu von der Leyen ja Merz, silmi vasakäärmuslastele. Kunagi oli aeg, kus liberaalid, vabaduse kandjad, valisid liitlasi – ja nad valisid konservatiivide asemele vasakpoolsed, kes olid tugevnenud 1960.-1970. aastate Vietnami sõja järgsetes revolutsioonides. Sellest ajast on marksism ära nakatanud seni normaalsena käitunud jõud, muutes nad marutõbisteks.
Vaadake neil päevil Eestis ringi. Kindlasti juubeldavad kõik marufeministid, seksuaalvähemuste esindajad, vasakpoolsed, sallivuslased, pseudoinimõiguslased – nende puhul ei maksa imestada. Jälgige neid, kes nimetavad ennast konservatiivideks – kui paljud neist üldse Charlie Kirki mälestuseks sõna võtavad ja kui paljud mõrva hukka mõistavad. Kindlasti on neid valitsusleeris vähe, kui üldse – nad vihkavad ju ka Trumpi.
Aga kuigi nad on väidetavalt Ukraina poolt, pole nad hukka mõistnud ka ukrainlannast sõjapõgeniku tapmist USA-s, sest mõrvar oli ju “omade” killast.
Kui liberaalset ülemvõimu valimistel kukutada ei õnnestu, siis tuleb jälgida, kumb oskab verisem olla, kas uuskommunism või islamism. Praegu tunduvad nad liitlased olevat, aga kui nad võimu kindlustavad, lähevad nad teineteise kõri kallale ja see tuleb alles verepulm.
Jääb vaid loota konservatiivsele pöördele. Usskommunistid tuleb tagasi saata põrgusse, kust nad tulid!
Täna ütleme nagu kümme aastat tagasi teise sündmusega seoses: “Je suis Charlie!”
Uued Uudised
