Euroopa Komisjon on andnud väidetavalt uurivate ajakirjanike ja meedia võrgustikule niinimetatud „rahalist abi“ täpselt 604 269 euro ulatuses. Abisaajaks on „Organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni kajastamise projekt“ ehk lühidalt OCCRP. See selgub Euroopa Parlamendi liikme Petr Bystroni (AfD) vastavale küsimusele antud vastusest reitschuster.de-le.
Raha ilmus võrgustiku kontole ühekordse maksena kohe pärast 2024. aasta Euroopa Parlamendi valimisi. Oma taotluses arvutab Bystron lisaks, et OCCRP sai ainuüksi Euroopa Komisjoni kassast aastatel 2014–2023 umbes 1,1 miljonit USA dollarit. AfD poliitiku sõnul ei kasutata seda rahastamist aga korruptsioonivastaseks võitluseks, vaid peamiselt „demokraatlike põhimõtete õõnestamiseks ja kriitiliste seisukohtade diskrediteerimiseks erinevates küsimustes, nagu sõda Ukrainas, USA välispoliitika või komisjoni meetmed“.
Võrgustik tegutseb riiklike huvide käsilasena
Ametlikult soovib Euroopa Komisjon projekti rahastamist kasutada selleks, et panustada „ajakirjandussektori tugevdamisse“ ja eriti „uuriva ajakirjanduse tugevdamisse“. Tegelikult on asi täpselt vastupidine. Varem oli just OCCRP meedial oma reportaažidega valimistele tohutu mõju. Tõenäoliselt pole see täiesti juhus, et need kampaaniad tabasid eriti rängalt kriitilist meediat ja poliitikuid, kes ei olnud peavooluliinile lojaalsed.
Näide „Ibiza afäärist“: 17. mail 2019, vaid paar nädalat enne Euroopa Parlamendi valimisi, algatasid vastuolulise OCCRP võrgustiku kaks liiget „Süddeutsche Zeitung“ ja „Spiegel“ FPÖ poliitiku Heinz-Christian Strache ümber kunstliku skandaali. Sel ajal oli Vabaduspartei veel Viini valitsuses ja koges küsitlustes haruldast populaarsuse tõusu – mis seejärel järsult lõppes ja kuni valimisteni vastupidiseks pöördus. Täpsemalt selle kampaania ajastust vaadates võib olla raske või isegi võimatu uskuda pelgasse kokkusattumusesse.
Näide „Euroopa Hääle“ agendiafäärist: teisel juhul said riiklikult rahastatud OCCRP kampaaniate sihtmärkideks mitte ainult poliitikud, vaid ka ametliku tõlgenduse kohaselt „venemeelne“ meedia. Enne Ukraina sõja puhkemist Kiievi opositsioonipoliitikute loodud ja hiljem eelkõige Tšehhi Vabariigist tegutsenud portaal „Euroopa Hääl“ kajastas muuhulgas mitmeid kodumaal aset leidnud korruptsiooniskandaale ning pani president Volodõmõr Zelenskõi ümber valitsevat valitsust korduvalt ebameeldivas või kahtlases valguses paistma.
Lühidalt: „Euroopa Hääl“ tegi täpselt seda, mida Euroopa Komisjon maksumaksjate raha OCCRP võrgustikku valab – see kajastas uurivalt ja paljastas korruptsiooni ja kuritegevust. Kuid see juhtus ilmselt „vales“ riigis, seega käivitati mitu sihipärast kampaaniat väidetavate kurjategijate laimamiseks.
Peamine sihtmärk oli poliitikud, kes on aastaid tuntud Venemaaga enam-vähem lähedaste suhete poolest ja kellel oli seos ka „Euroopa Häälega“, näiteks olles portaalile intervjuude andmiseks saadaval. Saksa vaatenurgast hõlmas see eriti AfD poliitikuid Maximilian Krahi ja Tšehhi Vabariigis sündinud Petr Bystroni, keda OCCPR-i meediakanalid, näiteks „Süddeutsche“, „Zeit“ või „Spiegel“, on korduvalt nimetanud „Moskva agentideks“ või sarnasteks. Seeläbi luuakse halba mainet.
Seetõttu juhib Bystron ajalehele „Berliner Zeitung“ tähelepanu sellele, et seoseid on raske eirata: „OCCRP meediakanalid, nagu Spiegel, said kohe pärast Euroopa Parlamendi valimisi Euroopa Liidult üle 600 000 euro. Just need meediakanalid manipuleerisid viimaste Euroopa Parlamendi valimistega ulatuslike kampaaniate abil.“ Kahjuks jättis Euroopa Komisjon Bystroni taotlusele vastates pakilised küsimused vastuseta, eriti seoses selle ülekande summa ja ajastusega.
USA jätab OCCRP rahast ilma
Euroopas võrgustikku voolav maksuraha näib olevat vaid kuulus tilk meres – vähemalt oli see nii varem. Suurim ja olulisem rahastaja on seni olnud USA valitsus, nimelt USAID (United States Agency for International Development), st USA Rahvusvahelise Arengu Agentuur, mille Donald Trump kohe pärast teist ametisseastumist laiali saatis.
Nende tegevus sisaldasid näiliselt ainult positiivse varjundiga silte, nagu katastroofiabi või majanduskasvu, põllumajanduse ja kaubanduse edendamine arengumaades. Kuid isegi – neil aegadel – olid peaaegu reetlikud eesmärgid, nagu „demokraatia ja kodanikuühiskonna tugevdamine“, osa USAIDi ametlikust raison d’être’ist.
Selle taustal süüdistasid kriitikud korduvalt Bideni administratsiooni USA maksuraha jaotamises propagandaks. Väidetavalt on mõjutatud nii OCCRP võrgustiku kanaleid kui ka valimisi strateegiliselt olulistes riikides ja piirkondades. Prantsuse portaali „Mediapart“ teatel kanti USA-st OCCRP meediale mitme aasta jooksul 50 miljonit USA dollarit, kuni Donald Trump lõpetas rahalise toetuse.
Rahavool Brüsselist jätkub
Ja milline on ELi reaktsioon? Kas vastuolulise võrgustiku rahastamist laiendatakse tulevikus pärast USA lahkumist veelgi? Või ka lõpetatakse ja kui jah, siis millal? Seda tahtis teada ka Petr Bystron komisjonist Brüsselis. Vastus on siin mitte midagi – ja seetõttu nii kõnekas:
„Komisjoni ja toetusesaajate [OCCRP] vahel sõlmitud õiguslikult siduvaid lepinguid võib lõpetada ainult toetuslepingus sätestatud tingimustel ja finantsmääruse sätete kohaselt. Seetõttu ei saa USA Rahvusvahelise Arengu Agentuuri (USAID) rahastamise lõpetamine kaasa tuua ELi finantsabi tühistamist.“
Lõppkokkuvõttes püüab Euroopa Komisjon mitte vastata palju huvitavamale küsimusele – mida Brüssel arvab Bystroni kirjas sõnastatud süüdistusest, et OCCRP on „välisrahastatav, poliitiliselt kallutatud organisatsioon“, „mis õõnestab demokraatlikku debatti korruptsioonivastase võitluse ettekäändel“. Selle asemel ülistatakse võrgustikku projektina, millele vastavad „professionaalsed ajakirjandusstandardid“, mis „tagavad täpsuse, objektiivsuse, sõltumatuse ja professionaalse reportaaži“.
Aga kui objektiivselt, sõltumatult ja professionaalselt saavad töötada ajakirjanikud ja meedia, kes – ja see kehtib veelgi enam pärast USA lahkumist – on selgelt riiklikust rahalisest abist sõltuvad ja seetõttu heas või halvas sõltuvad Euroopa Komisjoni rahatilgutamisest?
Autor: Kai Rebmann
Allikas: reitschuster.de
