Esmaspäeval oli Riigikogus menetluses EKRE arupärimine põllumajandusministrile selle kohta, miks riik ahistab väikemesnikke ja selle teema võtab kokku saadik Evelin Poolamets.
“2025. aastal võeti toetus ära väikemesinikelt. Minister Terras selgitas, et väikeste summade väljamaksmine on kulukam kui toetussumma ise. Kuna nüüd ei ole väikemesinikel motivatsiooni end PRIA-s registreerida, siis tekib küsimus, mitu uut ametnikku palgatakse tegelema mesinikega, kes ei ole registris?
Pidasin eile kõne väikemesinike toetuseks:
“Head kolleegid! Eesti mesi on üks meie maa puhtuse ja looduse sümboleid, see ei ole ainult kaup poeletil. See on meie kultuuritraditsioonide ja looduskeskkonna osa. Kuid täna on meie väikemesinikud sattunud olukorda, kus riik on nad jätnud üksi. 2024. aastal taotles mesilasperede toetust ligi 2000 mesinikku. Neist suur osa on väheste peredega hobimesinikud. Aga 2025. aastal juba uue korra järgi taotles toetust vaid 334 ettevõtet ehk ligi kuus korda vähem. Umbes 1600 väikemesinikku jäi ukse taha.
Mida tähendab see Eesti jaoks? Esiteks, väikemesinikud on need, kes hoiavad elu ka väikestes külades ja hajaasustuses. Nad on need, kelle tarud seisavad talude õuedes, metsaservades, andes meie põldudele ja aedadele hädavajaliku tolmeldamise. Kui riik neid ei toeta, on oht, et paljud loobuvad ja sellega kaotame mitte ainult meetootjad, vaid ka tolmeldajad ja seega julgeoleku aluse.
Teiseks, väikemesinikud on registri ja haiguste tõrje võtmeosa. Kui inimene tunneb, et riik teda ei tunnusta ega toeta, kaob motivatsioon mesilasperesid ametlikult registreerida. See aga tähendab, et varroalesta ja teiste haiguste levik muutub raskemini kontrollitavaks. Kui üks pere jääb ravimata, on ohus kogu ümbruskond.
Kolmandaks, meie mesinikud peavad konkureerima vabaturu tingimustes välismaise meega. Aga mis on olukord mujal? Näiteks Ungaris makstakse toetust igale mesilasperele umbes 42 eurot. Hispaanias ja Prantsusmaal toetatakse sektori arengut kümnete ja sadade tuhandete eurodega alates varroalestavastasest võitlusest, kuni mee turustamiseni. Hiina solkmeest ei hakka rääkimagi. Eestis aga kärbitakse eelarvet ja tõrjutakse välja just need, kes kõige enam panustavad looduse ja kogukonna heaks.
Me saanud ministrilt vastust, kas tal on üldse ülevaade, kui suur osa Eesti meetootmisest tuleb väikemesinikult. Kas on tehtud analüüse, millist mõju avaldab nende väljajätmine meie põllumajandusele, ökosüsteemile ja regionaalarengule? Ja kas üldse on arvestatud, et konkurendid mujal Euroopas saavad palju suuremat tuge ning meie mesinikud jäävad ebaõiglasse olukorda?
Head kuulajad! See ei ole ainult mesinduse teema. See on küsimus riigi suhtumisest oma inimestesse: kas me toetame neid, kes hoiavad elu maal ja annavad meile puhta toidu või mitte?
Kes seisab maaelu ja puhta toidu eest?
Muidugi EKRE!”
