Kolmapäevases Riigikogu infotunnis küsis EKRE fraktsiooni saadik Helle-Moonika Helme peaminister Kristen Michalilt, millal lõpeb riigis inimeste hirmutamise ja vaevamise kampaania.
Helle-Moonika Helme: “Lõppeva suve jooksul on välja tulnud, et olematu toetusega valitsuses ei ole vist enam ühtegi ministrit, kes pädevalt suudaks oma ministeeriumi juhtida. Meil on ropu suuga haridusminister, kes teab, et raha on piiks-piiks-piiks, aga ei tea, kui palju on neli korda kaheksa. Põllumajandusminister teab, et metssiga sünnitab kolm korda aastas, ja rahandusminister noomib paljaks maksustatud rahvast, et too on paks nagunii, ja nüüd teadis rääkida, et ostke pesemata kartuleid, kui muidu söönuks ei saa.
Ja lisaks kõigele üha rohkem inimesi avaldab muret, et pidev sõjajutt avalikus ruumis tekitab stressi ja toidab ühiskonnas hirmu. Meediategelased on tegelikult tunnistanud ja ka mõned riigi peastrateegid, et seda sõjaga hirmutamist on tehtud meelega, on pandud kõigega teadlikult üle võlli, et nii Eestis kui ka Euroopas tekitada just nimelt hirmu läbi kohe-kohe puhkeva võimaliku sõja ees ja see olukord, et saada Euroopa riigid tegema kulutusi julgeolekusse, saavutada, et nende riikide kodanikud oleksid kõigega nõus, nii maksutõusude kui ka kärbetega. Samuti on selge, et Euroopa riikides ja ka Eestis on valitsused püsinud võimul vaid selle sõjahirmu najal.
Ma küsingi, et kui kaua veel plaanib valitsus kasutada sõjaohtu sisepoliitilise mobiliseerimise tööriistana. Kas niikaua, kuni kõik on Hispaaniasse ära emigreerunud ja kõik investeeringud on lahkunud? Kas valitsuse arusaam turvatundest tähendabki, et inimesed peaksid igal hommikul üles ärkama teadmisega, et sõda tuleb, aga muretsemine on vastutustundetu ja milleski kahtlemine või kriitika valitsuse suunal on vaat et riigivastane tegevus? Ja kui Eesti elanikke on nüüd aastaid ette valmistatud sõjaks, siis mina küsin, kas mingil hetkel on kavatsus hakata neid ette valmistama ka eluks ja kas ei ole võimalik ehitada seda sõjalist valmisolekut ka ilma inimesi emotsionaalselt ja materiaalselt tühjaks pigistamata igapäevaselt.”
Pärast peaministri traditsiooniliselt vassivat vastust jätkas Helle-Moonika Helme: “Vastaja nõrkust näitabki see, et ta vastamise asemel hakkab kohe küsijat gaslight’ima ja panema tema pähe mõtteid, mida ei ole küsimuses olnud ega ole ka seal peas.
Aga see tunne, et Eestist on saanud sõja ettevalmistuse platvorm, jätkub paraku, sest olukorras, kus Kaitseväel ei jätku enam noormehi, keda võtta ajateenistusse, ja seal on erinevad põhjused, eelkõige muidugi noormeeste kehv tervis, mis tuleneb sellest, et näiteks kehaline kasvatus on meil koolides ära kaotatud, asendatud liikumisõpetusega – liigud, kui tahad, ei taha, ei liigu, ja nii edasi. Seal on palju põhjusi.
Aga nüüd on Kaitseministeeriumis küpsemas plaan rakendada kohustuslikku ajateenistust ka naistele. Tore, tõesti, saadame naised ka rindele ja laseme nad maha tappa! Ukrainas teatavasti nende oma genofond säilib ainult tänu sellele, et naised ja lapsed põgenevad ja pärast saavad minna Ukraina riiki jälle üles ehitama. Ja kui naised kuuluvad kohustusliku ajateenistuse sõjalisse reservi, siis sõjaolukorras teatavasti nad ju mobiliseeritakse, mis tähendab, et nad ei saa automaatselt evakueerida lastega, nagu siiani on ühiskonnas eeldatud. Ja mida vastavad mehed, väga patriootlikud mehed, kes on nõus minema rindele riiki kaitsma – mida te teete esimese asjana, kui sõda puhkeb? Nad ütlevad: esimese asjana mina lähen rindele, et naised-lapsed saada sõja eest ära.
Ja kui seda, ma väidan, et kui seda naiste kohustuslikku ajateenistust hakatakse kommunikeerima ühiskonda kategoorilises imperatiivis, siis kindlasti kiirendab see noorte perede lahkumist Eestist. Ka lapsevanemad ei riski teadmatusse jäämisega, kel võimalik, läheb kohe. Ja esimesena lahkuvad noored pered, 25–35 aastased spetsialistid, pluss naised, kes ei näe selget peresõbraliku kriisiplaani. Ja kindlasti saab hoobi rahvastiku jätkusuutlikkuse oht, ja see võib pikemas plaanis osutuda muuseas ohtlikumaks kui sõjaline risk ise.
Ja ma küsingi, et mis teie plaan siis on? Ja tundub, et see on kusagilt tulnud, see suur plaan, sest täpselt sama juttu räägitakse meil Lätis, räägitakse meil Leedus, ja tundub, et see on nagu mingisugune suurem plaan. Aga mida peaks enne kehtestamist läbi arutama? Kas riigil on toimiv perepoliitika kriisiaja tingimustes?
Kuidas kindlustatakse, et igal lapsel on sõja ajal vähemalt üks vanem või hooldaja olemas? Milliseid tugisüsteemid siis töötavad, kui mõlemad vanemad on mobiliseeritud? Kas see poliitika teenib julgeolekut või hoopis suurendab ühiskondlikku ebastabiilsust? Ja kuidas mõjutab see Eesti iivet ja peremudeleid pikemas perspektiivis?”
Küsimust täiendas Mart Helme: “Peaministri ametis olev inimene ei tea tegelikult, mis riigis toimub. Ta ei tea ju, mis toimub Kaitseministeeriumis. Riigikontrolli asi on tema meelest kõik üks mingisugune noh, jah, eks me parandame ära. Ei parandada te midagi ära.
Mis puutub sellesse naiste kutsealusteks muutmisse, siis see jutt pärineb Naiskodukaitse juhilt, kes esines sellel teemal hiljaaegu siin augustis ühel naisteorganisatsiooni üritusel ja seal selge sõnaga rääkis, et niisugune plaan on, sellise eelnõu väljatöötamise kavatsus on olemas või töötatakse seda välja. Hiljaaegu ma nägin, meedias oli ka üks ümarlaud, kus arutati selle üle, et naised peaksid ka meil ikkagi olema kutsealused ja nad tuleks kaasata juba mitte ainult riigikaitsesse nii-öelda laiapindselt, vaid ka siis nii-öelda lahinguüksustesse.
Nii et plaan on olemas. Ärge jälle valetage ja ajage siin rahvale kärbseid pähe! Pärast kehitate õlgu ja öelge, et ametkonnad teevad, mis ametkonnad peavad tegema. Teie ei puutu ja asjasse, ametkonnad on meil need, kes teevad riiki.
Ma tahaksin ära õiendada ka selle, et te väitsite, et meie tõmbasime riigikaitserahad maha, kui me valitsuses olime, piiri ehitamisel. Vabandust, kes hakkas välja ehitama piiritara? Mart Helme oli see ja Jüri Ratase valitsus oli see, kes rahad eraldas. Aga võtsime maha korruptiivselt piiriehitusse kavandatud rahad, võtsime maha, et ei oleks võimalik varastada.
Ja nüüd, mis puutub sellesse sõjahüsteeriasse, siis sellega te tegelete ju ka praegu. Ka siin nende vastuste käigus. Idanaaber peab sõda! Peab küll, aga selle asemel, et me siin hüppaksime jalalt jalale nagu väikesed konnad, tuleks meil vaikselt, sihikindlalt ja vaikselt ja efektiivselt tegeleda oma kaitsevõimekuse tõstmisega, aga mitte kogu aeg karjuda, kuidas Venemaa tuleb põlvili suruda ja Venemaa tuleb tükeldada, nagu meil siin presidendist alates ja ma ei tea, missuguste võllidega lõpetades tehakse. Vaat see on sõja õhutamine! Mul on teile palve – ärge tehke seda ja ärge süüdistage neid, kes kutsuvad teid üles kaitsekulutusi suurendama, aga mitte … selle juures just nagu nad töötaksid vastu. Ei tööta vastu. Kas meil on selles suhtes konsensus, küsin ma, et töötame vaikselt, aga ärme pröökame?”
Allikas: Riigikogu stenogrammid
