Euroopa Komisjoni valimata president Ursula von der Leyen on Euroopa Liidu püüdlustes mandril demokraatia lämmatada välja tulnud uue nutika ideega: „Euroopa demokraatia kilp“.
Iroonilise kombel pakkus von der Leyen selle idee esmakordselt välja Kopenhaageni demokraatia tippkohtumisel 2024. aasta mais. Ta rõhutas, et algatus on vajalik Euroopa „demokraatlike väärtuste“ kaitsmiseks väliste ohtude eest.
Algatus on väidetavalt von der Leyeni jaoks kõrgeim prioriteet. Euroopa Rahvapartei fraktsiooni sõnul: „Selle eesmärk on tugevdada avalikkuse vastupanuvõimet desinformatsioonile ja võidelda teabega manipuleerimise vastu välismaalt…“
„Euroopa Komisjoni algatuses on öeldud, et demokraatia kilbi eesmärk on desinformatsiooni ja teabega manipuleerimise avastamine, analüüsimine ja ennetav võitlus, luues Euroopa faktikontrollijate võrgustiku, mis töötab kõigis ELi ametlikes keeltes.“ Algatuse eesmärk on suurendada ühiskondlikku vastupanuvõimet digitaalse ja meediapädevuse suurendamise kaudu.
See on tsensuuri tehnoloogiline keel, aga te juba teadsite seda, sest just seda tegid Facebooki ja Twitteri “faktikontrollijad” Bideni administratsiooni ja FBI nimel, kuni Elon Musk ostis Twitteri ja president Donald Trump tagasi valiti.
Siinkohal tuleb märkida, et vähesed ameeriklased on ilmselt teadlikud sellest, kui šokeerivalt ebademokraatlik kogu Euroopa Liidu konstruktsioon juba on, isegi enne sellise “demokraatiakilbi” täielikku rakendamist.
Alustuseks on ELi täidesaatev organ, Euroopa Komisjon, mida juhib von der Leyen, tehnokraatlik eliitjuhtimisorgan, mis koosneb 27 volinikust, keda võib kõige paremini võrrelda ministritega. Neid volinikke ei valita, vaid nad valitakse riikide valitsuste poolt tagatoa tehingutega ja nad tulevad Euroopa poliitiliste ja tehnokraatlike asutuste tippjuhtide hulgast.
Seejärel esitatakse Euroopa Komisjon kollektiivse heakskiidu saamiseks Euroopa Parlamendile, mis näib selles osas peamiselt kummitemplina toimivat, nagu kirjeldas Euroopa Parlamendi kreeklasest liige Fidias Panayiotou, kes on seadnud endale eesmärgiks seada kahtluse alla ELi ebademokraatlikud protseduurid.
ELi institutsioonidest on valimata Euroopa Komisjonil suurim võim ELi 400 miljoni kodaniku üle, kellel on ainuõigus esitada seadusi (valitud Euroopa Parlamendi liikmetel, veidral kombel, sellist õigust pole), rakendada poliitikat ja kõike, mis kuulub ELi igapäevase tegevuse alla. Euroopa Komisjonis töötab selle kõige abistamiseks vähemalt 32 000 bürokraati.
ELi kõrgeim otsustusorgan on Euroopa Ülemkogu, kuhu kuuluvad iga ELi liikmesriigi valitsusjuht, lisaks Euroopa Ülemkogu valimata president (Charles Michel) ja Euroopa Komisjoni valimata president. Siin tehakse laiaulatuslikke poliitilisi ja päevakorralisi otsuseid kõige kohta alates välis- ja majanduspoliitikast kuni siseküsimusteni.
Kuigi võib väita, et Euroopa Ülemkogu koosneb tehniliselt valitud riigipeadest, toimub otsuste tegemine enamasti suletud uste taga, samas kui Euroopa Parlament näib olevat lonkav part, kellel pole nende otsuste üle mingit mõju, eriti mis puudutab välispoliitikat. Poliitika, kaitse ja eelarve kinnitamine – need on peamised valdkonnad, mille üle otsustab täielikult valimata eliit.
Euroopa Parlament, kuigi see on ainus valitud esindajatega ELi institutsioon, näib peamiselt toimivat demokraatliku viigilehena, mis on taandunud Euroopa Komisjoni kavandatud õigusaktide muudatusettepanekute esitamisele. Kogu oma ajaloo jooksul on Euroopa Parlament tagasi lükanud vaid kolm Euroopa Komisjoni esitatud õigusakti.
See on suletud uste taga tegutsev tehnokraatlik ja elitistlik seltskond – valimata väheste võim peaaegu terve 400 miljoni elanikuga kontinendi üle –, mis tähendab, et eurooplastele tohutu mõjuga ELi algatusi otsustatakse ilma, et ühelgi tavalisel eurooplasel oleks selles küsimuses sõnaõigust.
ELi õigusakte tuleb rakendada erinevates ELi liikmesriikides, kes on kohustatud kohanema EList lähtuva hullusega ja muutma selle siseriiklikuks õiguseks.
Euroopa Komisjoni enda veebisaidil on kirjas:
„ELi aluslepingute kohaselt võib komisjon võtta õiguslikke meetmeid – rikkumismenetluse – ELi riigi vastu, kes ei rakenda ELi õigusakte.“ „Komisjon võib küsimuse Euroopa Kohtusse suunata, kes võib määrata rahalisi sanktsioone.“
Vaieldamatult on üks Euroopa Komisjoni kõige kahjulikumaid algatusi, mida ükski Euroopa kodanik pole palunud, Euroopa roheline kokkulepe (rohepööre), mis viib ELi kodanikud finantshävingusse ja muudab ELi majanduslikuks tagamaaks, püüdes muuta ELi 2050. aastaks „netonullheitega“ piirkonnaks.
„Kliimamuutused ja keskkonnaseisundi halvenemine on eksistentsiaalne oht Euroopale ja maailmale,“ valetab ELi veebisait häbematult.
„Nende väljakutsete ületamiseks muudab Euroopa roheline kokkulepe…“Euroopa Liidu (EL) muutmine kaasaegseks, ressursitõhusaks ja konkurentsivõimeliseks majanduseks, tagades:
• kasvuhoonegaaside netoheite nullimise 2050. aastaks;
• ressursikasutusest lahutatud majanduskasvu;
• mitte ühtegi inimest ega kohta ei jäeta maha.
Triljoneid ELi maksumaksja eurosid on sunnitud rahastama seda ennasthävitavat kliimahullust, samal ajal kui eurooplased jätkavad tegelemist hüppeliselt tõusvate energiahindadega – mis on ise kliimahulluse tagajärg –, eluasemekriisi, tarbekaupade taevani kõrgete hindade ja kontrollimata massilise rändega kolmanda maailma riikidest.
Kuigi ELi „roheline kokkulepe” on selgelt läbi kukkumas ja EL teab seda, pakuvad ELi oligarhid selle asemel, et sellest loobuda, hoopis toetusi neile Euroopa tööstusharudele, mis näevad vaeva konkurentsivõime säilitamisega. Kahjuks ei pakuta selliseid toetusi ELi raskustes olevatele kodanikele, kes seda ei küsinud, selle poolt ei hääletanud ega selle üle sõnaõigust saanud.
Ühe raporti kohaselt süüdistas konservatiivsesse Euroopa erakonda kuuluv Poola parlamendiliige Ewa Zajączkowska-Hernik von der Leyenit rohelise kokkuleppe kasutamises relvana Euroopa majanduse ja põllumajanduse vastu, öeldes: „Te olete Euroopa rohelise kokkuleppe nägu ja see kokkulepe ei tee midagi muud kui lõhub Euroopa majanduslikku stabiilsust,” ohverdades samal ajal meie põllumajanduslikku elujõudu.”
Teine katastroofiline ELi algatus, mille kohta ei konsulteeritud ühegi Euroopa kodanikuga, on ELi uus rändepakt, mis toob kaasa riikide suveräänsuse edasise halvenemise ja migrantide jätkuva sissevoolu Euroopa Liitu. Pakt ei sulge lihtsalt ELi välispiirid, vaid nõuab ELi liikmesriikidelt migrantide jagamist omavahel rahaliste sanktsioonide ähvardusel. Selle üle pole avalikku arutelu peetud.
Iirimaal ütles parlamendiliige Carol Nolan: “Kas valitsus on julgustanud tavainimeste häält nendes küsimustes kuuldavaks tegema? Me kõik teame sellele vastust… Pakt on moraalselt ja poliitiliselt pankrotis. See on EL-i asutuse produkt, mis on läbinisti mäda ja mis kohtleb tavakodanike vaateid poliitilise mürgina.”
Kolmas EL-i määrus, millel on katastroofiline mõju EL-i kodanikele, on digitaalse turvalisuse seadus (DSA), mis “turvalisema ja vastutustundlikuma digitaalse ruumi” loomise ettekäändel kägistab veelgi Euroopa sõnavabaduse haletsusväärseid jäänuseid.
Kooskõlas juba olemasolevate purustavate sõnavabadusevastaste seadustega, mis on vastuolus Saksamaal kehtiva “vihakõnega”, nõuab DSA veebiplatvormidelt jäikade reeglite järgimist, sealhulgas nõuet eemaldada ebamäärane ja määratlemata ebaseaduslik sisu, näiteks “vihakõne” ja “desinformatsioon”, vastasel juhul võidakse neile määrata trahve.
DSA-d, mis on nüüdseks kõigis EL-i liikmesriikides kehtiv seadus, kasutatakse relvana Elon Muski – keda Euroopa eliit põlgab – ja tema X-platvormi vastu. Väidetavalt valmistub Euroopa Komisjon Muskile määrama suuri trahve DSA rikkumise eest, keeldudes muu hulgas lubamast tema platvormil olevatel välistel “faktikontrollijatel” “desinformatsiooni” märgistada. Kes muidugi kontrolliksid EL-i… “faktikontrollijad”?
See on George Orwelli steroididel “uudisjutt”, kus tsensuur ja elitistlik oligarhiline ülehaardumine on sildistatud “demokraatiaks”.
Euroopa Liidu liikmesriigid on lõpuks jõudnud – küsimata kunagi asjaosaliste eurooplaste käest – omaenda düstoopilise tulevikuni.
Allikas: Gatestone Institute
Autor Robert Williams elab Ameerika Ühendriikides
Euroopa Liidu eliit rabeleb korrupsiooniskandaalides, osa 1
