Riigikogus on läbinud esimese lugemise põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused. Avalikus ruumis on eelnõu saanud erinevate hinnangute osaliseks.
Eesti Linnade ja Valdade Liidu haridusnõunik Robert Lippin kritiseerib ERR-i arvamusloos plaani, et jätta alammäärast välja kvalifikatsioonita õpetajad ning kehtestada karjääriastmed, mis tema sõnul suurendavad bürokraatiat ega loo lisaväärtust. Ta leiab, et parem lahendus oleks loobuda karjääriastmetest, toetada koolijuhtide paindlikkust palgakorralduses ning arvestada töökoormuste klasside suuruse ja õppe keerukuse järgi. Lippini hinnangul vajab Eesti süsteemi, kus riik seab raamid, kuid kooliomanikud ja juhid saavad kujundada õiglasema ja sisulisema tasustamise.
Õpetaja Allar Reinhold Veelmaa kirjutab Haridusfoorumis: „Kui õpetajaid reaalselt ei ole, siis ei saa jätta oska lastest õpetamata ja paratamatult tuleb õpetajal võtta ka üle jäänud tunnid. Karjäärimudel on surnult sündinud idee – sinna kirjutatud nõudmised eeldavad üliinimese leidmist ja tema kloonimist. Näiteks on terve hulk meisterõpetajaid, kelle tegemistest pole mina küll midagi kuulnud. Kas kogu aur läks dokumentide vormistamise peale? Ma olen 15 aastat olnud pedagoog-metoodik, mingit jefreitorite komisjoni paberit ka pean põlastusväärseks, õnneks saan mõne aasta pärast pensionile.“
Seda eelnõud kommenteerib Õpetajate Lehe palvel Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Evelin Poolamets.
„Selline karjäärimudel võiks anda noortele õpetajatele perspektiivi ja motivatsiooni, näidates, et õpetajaametis on võimalik areneda, suurendada oma pädevust ja teenida paremat palka. Samas ei ole selgust ja kindlust, kas riik leiab karjäärimudeli rakendamiseks vajalikud 19 miljonit, kuna rahandusminister Jürgen Ligi on juba jätnud selle kulu kooskõlastamata.
Mööda ei saa vaadata ka tõsiasjast, et eelnõu ei lahenda õpetajate töö tegelikke kitsaskohti. Eesti Haridustöötajate Liidu uuring näitas, et 92 protsenti õpetajatest on kogenud läbipõlemist ja 58 protsenti kaalunud ametist lahkumist. Peamised põhjused on väike palk ja suur töökoormus. Õpetajate kõrgem keskmine töötasu tuleb sageli lisatöö arvelt. Kuigi statistika kohaselt ületab keskmine töötasu riiklikku alammäära, ei pruugi see tuleneda seadusega ette nähtud 35-tunnisest töönädalast, vaid lisakohustustest – klassijuhataja töö, ületunnid või normist suurem tundide arv.
Kui õpetajate keskmine palk jääb alla kõrgharidusega töötajate keskmisele sissetulekule, ei piisa karjäärimudeli koefitsientidest, et muuta õpetajaamet atraktiivseks. Samuti ei lahenda mudel õpetajaskonna vananemise probleemi – enam kui pool õpetajatest on üle 50-aastased ning viiendik juba pensioniealised. Lähiaastatel lahkub koolidest tuhandeid õpetajaid, kelle pole järelkasvu.
Eelnõu ei paku lahendust ka kaasava hariduse kriisile. Tugispetsialiste napib, paljudes koolides puuduvad logopeedid, psühholoogid ja eripedagoogid. Kui õpetaja peab täitma ka nende rolli, ei aita teda ka kõige parem karjäärimudel. Sama kehtib piirkondlike ebavõrdsuste kohta – väiksemates maakohtades on õpetajate leidmine veelgi raskem ja mudel võib seal täiesti jõuetuks jääda.
Karjäärimudeli rakendamine tuleks siduda reaalse palgatõusuga, mis viiks õpetajate töötasu vähemalt kõrgharidusega töötajate keskmise tasemeni. Vastasel juhul ei teki klassi ette noori spetsialiste. Riik peaks leidma meetmeid, et tagama tugispetsialistide olemasolu igas koolis, mis vähendaks oluliselt õpetajate koormust.
Kõige suuremat tähelepanu vajab aga õpetajate järelkasvu suurendamine. Lisaks palgatõusule ja paremale toetusele on vaja meetmeid, mis tooksid noori õpetajaid tööle seal hulgas maapiirkondadesse.“
