Esmaspäeval on Prantsusmaad tabamas uus valitsuskriis, sest tõenäoliselt tagandab Prantsuse parlament vaid üheksa kuud ametis olnud peaminister Francois Bayrou, parlamendi otsus paiskab riigi uude poliitilisse ebakindlusse ja seab president Emmanuel Macroni raske dilemma ette. Riik aga on täitsa hukas, mida kinnitab Drieu Godefridi oma artiklis.
Ajaloo julmas keerdkäigus on Prantsusmaa, ennast valgustusajastu ja vabaduse hälliks kuulutanu, muutunud režiimiks, kus demokraatia pole midagi muud kui mask, mis varjab alles lapsekingades olevat, kuid siiski vankumatut diktatuuri. See ei ole saabaste ja vormiriietuse diktatuur; see on varjatud türannia, kohtulik ja institutsionaalne, purustades oma juriidiliste lõksude raskuse all igasuguse tõeliste muutuste märgi.
I. Prantsusmaa, formaalne diktatuur: vastaste kohtulik kõrvaldamine
Demokraatias on valimised rahva tahte puutumatu pühamu. 2025. aasta Prantsusmaal langeb õiglus, nagu parteiline giljotiin, opositsioonitegelaste peale kirurgilise täpsusega, muutes nad liiga diskvalifitseerituks, et konkureerida. Näited paljastavad hukkamõistva mustri: läbiotsimised (Rahvuskogu), süüdimõistvad kohtuotsused (François Fillon, Marine Le Pen, Nicolas Sarkozy), laimukampaaniad (Éric Zemmour).
31. märtsil 2025 mõistis Pariisi kriminaalkohus Marine Le Peni nn Euroopa Parlamendi assistentide kohtuasjas viieks aastaks valimiskõlbmatuks. See karistus, mida kostja kirjeldas kui “nõiajahti”, keelab küsitluste favoriidil kandideerida 2027. aasta Prantsusmaa presidendivalimistel.
Selle manöövri eesmärk on selge: kõrvaldada opositsiooniliider kandideerimast riigi kõrgeimale ametikohale. Kohtunikud põhjendasid oma otsust Euroopa vahendite omastamise ja erakonna riikliku tegevusega. Näib, et raha, mis oli mõeldud erakonna Euroopa tasandi tegevuseks, kasutas hoopis Prantsusmaa riiklik erakond. See ongi kogu lugu. See on kaugel vägivaldsest kuriteost või isiklikust rikastumisest. Le Peni isiklikku rikastumist ei tuvastatud kunagi. Selle otsuse ajastus ja ajutine ülemäärane täitmine reedavad tema vastaste õigussüsteemiga manipuleerimist.
See ei ole üksikjuhtum. Le Peni Rahvuskogu õiguslik tagakiusamine pole kaugeltki lõppenud. 9. juulil 2025 Pariisis korraldasid umbes 20 finantspolitseinikku koos kahe uuriva kohtunikuga koidikul haarangu Rahvuskogu peakorterisse osana uuest uurimisest, mis väidetavalt puudutas ebaseaduslikku kampaania rahastamist. Reidi käigus konfiskeeriti raamatupidamisdokumente, kirjavahetust, sülearvuteid, kõvakettaid ja servereid, mis kõik olid suunatud partei hiljutiste kampaaniate rahastamisele. Ilmselt hõlmasid need eraisikute antud laene ja mõningaid väidetavaid ülehindamisi, et saada riigilt alusetult hüvitisi. Pariisi prokuratuur teatas, et uurimise eesmärk oli teha kindlaks, kas need tegevused kujutasid endast pettust, raskendatud rahapesu või võltsimist.
Rahvuskogu president Jordan Bardella nimetas operatsiooni “suurejooneliseks”, “halastamatuks” ja “tõsiseks rünnakuks poliitilise süsteemi pluralismi ja demokraatliku vaheldumise vastu”. Bardella ütles, et tema arvates pole “ühtegi opositsioonierakonda Viienda Vabariigi ajal kunagi nii koheldud”.
Samuti 2025. aasta juulis ähvardas parteid veel üks juhtum, mis ei olnud seotud kahe eelmisega ja mis hõlmas 4,3 miljonit eurot Euroopa Liidu vahendeid, mida Identiteedi ja Demokraatia fraktsioon (kus Rahvuskogu oli ka liige) väidetavalt väärkasutas.
Rahvuskogu juhid on tõstatanud küsimuse, ja mitte ilmaasjata: kas need operatsioonid on tõepoolest suunatud avalike vahendite nõuetekohase kasutamise tagamisele või sillutavad need teed Rahvuskogu keelustamisele? Muster on jahmatav: nõrgestada, diskrediteerida ja potentsiaalselt laiali saata peamine rivaal Macroni ja vasakpoolsete islamismile toetuvale liidule, et “blokeerida” peamist opositsioonijõudu – Le Peni Rahvuskogu.
Alates 2017. aastast on militantsetel kohtunikel julgust juurde tulnud. 25. jaanuaril 2017, mis tõenäoliselt läheb ajalukku selle kohtuliku džihaadi avaaktina, avalikustas satiiriline nädalaleht Le Canard Enchaîné kandidaat François Filloni naise ja tema laste fiktiivsed töökohad “parlamendi assistentidena”. Samal päeval algatas Riiklik Finantsprokuratuur presidendivalimiste favoriidi vastu eeluurimise. Filloni kampaania, keda süüdistati avalike vahendite omastamises, kukkus läbi. Tema toetus langes jaanuarikuu küsitlustes 26%-lt esimeses voorus 20%-le. Macroni ja Le Peni järel langes ta kohe välja. Ilma Finantsprokuratuurita poleks Emmanuel Macron tõenäoliselt kunagi presidendiks saanud.
2020. aastal viieks aastaks vangi mõistetud Fillon, teatas, et tegemist oli “meedia ja kohtu vandenõuga”. Nagu Marine Le Peni puhul, ei karistanud õigussüsteem mitte ainult teda, vaid muutis valimiste käiku, jättes võitjakandidaadi ilma valimisõigusest.
Selguse huvides: mida Fillon tegi oli rumal ja põlastusväärne. Kuid Fillon on osa „pikast traditsioonist“, nagu La Tribune seda nimetab. Enne 2017. aastat palkas umbes 20% parlamendiliikmetest pereliikme assistendina, ilma igasuguse tegeliku kontrollimehhanismita. See aitas mööda hiilida parteide rahastamise piirangutest või „paigutada“ teatud kohtadele sugulasi. Filloni õiguslik saatus – uurimine, mis algatati samal päeval kui pressiartikkel, äärmuslik kiirus, pidev suhtlus vasakpoolse meediaga – on erakordne. See erandlikkus otsustas 2017. aasta presidendivalimiste tulemuse, soosides vasakpoolset kandidaati Macroni.
2022. aastal mõisteti Éric Zemmour, teine „parempoolne“ tegelane, süüdi „rassiviha õhutamises“, mis rikkus tema kampaania. Need juhtumid moodustavad järjepidevuse: demokraatia vorm säilib, kuid sisu rikub politiseeritud õigussüsteem, mis määrab süü – aga ainult „parempoolsete“ vastu.
II. Prantsusmaa, sisuline diktatuur: kohtunik-seadusandja
Lisaks pealiskaudsele muljele kehastub 21. sajandi ebatõenäoline Prantsuse diktatuur selle seadustes ja määrustes. Isegi kui parempoolne või paremtsentristlik enamus suudab vasaktsentristliku koostöös vastu võtta seaduse, mis ründab vasakpoolsete egalitarismi, multikultuurilisust, karistavat maksustamist, keskkonnakaitset, avatud piire, islami pühadust , hävitavad „mitte kunagi parempoolsete” templi kaitsjad Konstitutsiooninõukogu ja Riiginõukogu selle kiiresti.
Nii juhtus ka 2024. aasta jaanuari immigratsiooniseadusega. Paremtsentristliku Senati enamuse juhtimisel vastu võetud seadus karmistas immigratsioonikvoote, piiras välismaalaste sotsiaalabi ja hõlbustas migrantide väljasaatmist. 25. jaanuaril 2024 tühistas Konstitutsiooninõukogu 86 artiklist 35, millest 32 olid tervikuna „parempoolsete” tehtud lisandused. Tühistatud sätete hulgas – eriti protseduuriliste eeskirjade eiramise tõttu – olid Senatis kõige „vastuolulisemad“ (vasakpoolsete arvates): iga-aastased immigratsioonikvoodid, dokumentideta migrantidele tasuta tervishoiu kaotamine või piiramine, elamislubade nõuete karmistamine (üliõpilastele, haiguste ja perekondade taasühinemise korral), sotsiaaltoetuste piiramine, personaalse eluasemetoetuse (APL) kaotamise lõpetamine ja kodakondsuse tingimused. Tulemus? Sisult kõigest ilma jäetud seadus, mis säilitab vasakpoolsete multikultuurilise ja avatud piiride dogma.
7. augustil 2025 kuulutas põhiseadusnõukogu nn Duplombi seaduse artikli 2, mille eesmärk oli piiratud ulatuses hõlbustada põllumeeste tööd, põhiseadusega vastuolus olevaks. Põhiseadusnõukogu tõi eriti esile keskkonnaharta artikli 1, mis sätestab igaühe õiguse „elada tervislikus ja tasakaalustatud keskkonnas“ – mis on tegelikult poliitiline programm, mitte õigus.
Konstitutsiooninõukogu endise peasekretäri Jean-Eric Schoettli sõnul: „185 senaatori poolt 2024. aasta novembris vastuseks Prantsuse põllumajanduse vajadustele – ja põllumeeste 2024. aasta kevadel väljendatud nõudmistele – esitatud „Duplomb-Ménonville’i“ seaduseelnõu võeti parlamendis suure häälteenamusega vastu. Selle eesmärk oli „kõrvaldada põllumajandustegevuse piirangud“ vastavalt Euroopa õigusaktidele, mis on maailmas kõige kaitsvamad.“
Artikkel 2 nägi ette neonikotinoidsete pestitsiidide, sealhulgas atsetamipriidi keelu äärmiselt piiratud, kitsendatud ja jälgitud leevendamist. Konstitutsiooninõukogu leidis, et nende ainete – mis on kogu Euroopas legaalsed – taaskehtestamine ei olnud piisavalt „reguleeritud“ kasutustingimuste, kestuse ega asjaomaste sektorite olemuse osas. See otsus oli puhtalt oportunistlik ja seega pigem poliitiline kui juriidiline hinnang. Selle peamine tagajärg lisaks parlamendi ja enamuse tahte emaskuleerimisele on Prantsusmaa tööstusharude eutaneerimine, samal ajal kui sama molekuliga töödeldud tooteid imporditakse massiliselt välismaalt.
Paljastav detail: Duplombi seaduse vastu esitasid põhiseadusnõukogule kaebuse vasakpoolsed ja kommunistid. Sama kehtib ka Riiginõukogu, valitseva kasti relvastatud tiiva kohta, mis iga päev kritiseerib kõiki algatusi, mis mingil moel kalduvad kõrvale valitseva kasti dogmadest ja huvidest ning selle “vasakpoolsetest” väärtustest.
Jurist ja esseist Philippe Fontana mõistis hukka “murettekitava nihke Riiginõukogu rändealase kohtupraktika osas” ja selgitas, et heaks kiites avaliku sektori rahastamise ühendustele, mis edendavad ebaseaduslikku rännet Prantsusmaale, võtab Riiginõukogu moraliseeriva seisukoha, mis on juriidiliselt absurdne ja diametraalselt vastupidine valdava enamuse prantslaste soovide ja ootustele: 70% prantslastest soovib karmimat immigratsioonipoliitikat.
Need kohtuotsused moodustavad läbitungimatu müüri: valitud enamus saab hääletada, kuid vasakpoolsete “targad” kaitsjad tagavad, et miski ei läheks läbi, kui see riivab egalitarismi, keskkonnakaitset või avatud piiride dogmat.
Diktatuur Prantsusmaal
Prantsusmaal on demokraatiast kahjuks saanud vaid illusioon: rahvas hääletab, kuid bürokraatia blokeerib valijate tahet. Selle hukatusliku pildi lõpuks on formaalne diktatuur vastaste kõrvaldamise kaudu, sisuline diktatuur seaduste takistamise kaudu.
Uus diktatuur näib põhinevat ühel ideoloogial ja vabaduste järkjärgulisel mahasurumisel ning põhiseadusliku korra õõnestamisel väidetavalt kõrgema kasti kasuks, mille kontuurid, meetodid ja isud meenutavad seda, mida meie Ameerika sõbrad nimetavad “süvariigiks” – isehakanud bürokraadid, kes juhivad teie elu kulisside taga, kus puudub läbipaistvus, vastutus või kergesti kättesaadavad vahendid nende kõrvaldamiseks.
Selle formaalse ja sisulise diktatuuriga silmitsi seistes saaks Prantsuse rahvas taastada oma loomulikud ja tavapärased õigused – Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon, 26. august 1789 – et rõhumisele vastu seista.
Kas nad kasutavad seda ära? Viimase kahe sajandi ajalugu näitab, et mitte ilma surveta. Kui nad seda teeksid, suruks valitsev kast teoreetiliselt nende mässu raevukalt maha, paljastades seeläbi oma võimu tegeliku olemuse.
