Ühegi ametit pidajat ei tohi keelata poliitikas osalemast, kuid sellega koos muututakse sageli ametikõlbmatuks. Või nagu räägiti Nõukogude ajal: inimesest võib miilits saada, miilitsast inimest enam ei saa.
BNS vahendab kahte uudist: “Teadlane Ilona Faustova kandideerib Eesti 200 Tartu nimekirjas” ja “Ajakirjanik Hindrek Riikoja kandideerib Isamaa Tallinna nimekirjas.”
Teadlastega on viimasel ajal halvad lood – nad lähevad poliitikasse ja kaitsevad poliitilisi otsuseid sageli teadusele, õigemini selle autoriteedile toetudes. Paljud sellised poliitilised otsused on aga ebateaduslikud või teadus pole neis konsensust saavutanud (kliimateema).
Näited on palju: näiteks Irja Lutsar Eesti 200-st, kes Kaja Kallase teadusnõukojas olles rääkis maskikandmisest üht juttu, pärast seda kui Kallaselt üleöö kinga sai, hoopis teist. Karmen Joller on ideoloogiast pimestatuna teaduse üldse ära lörtsinud.
Eesti 200 on tuntud vasakglobalistliku erakonnana, mille liikmed levitavad väidetavalt teadusele tuginedes jutte kahekümnest erinevast soost, ja see seltskond kasutab teaduse nimetust väga paljudes kaheldavates poliitprojektides, sealhulgas sooideoloogias.
Kui Faustova läheb poliitikasse ja veel sellise seltskonnaga, siis ta sisuliselt hävitab oma teadusliku tausta ja lülitub teaduse ärakasutamisse ideoloogiates.
Sama on ajakirjanikega – kui keegi neist jõuab poliitikasse, nullib ta oma ajakirjandusliku mineviku. Ta ei saa enam ajakirjandusse naasta, sest ta on näidanud ennast ühe maailmavaate toetajana. Väga raske on usutavalt tõestada sedagi, et ta oli ajalehes neutraalne või ta suudab edaspidi poliitilisi protsesse erapooletult ja sõltumatult vaadata.
Asjaosalised ise võivad kinnitada mida iganes, ka seda, et teadlasena poliitikas olles jäädakse ikkagi teadlaseks, aga see on kaheldav – liiga paljud teadlased on näidanud ustavust mõnele ideoloogiale, seda ka teadusküsimustes. Isegi kui ollakse teadlane bioorgaanilises keemias, on sellisedki teadlased näidanud kallutatud seisukohti, näiteks kliimaküsimuses. Igal juhul on teadlased poliitikasse sattunult alati kahtlusi nende objektiivsuses ja koguni skandaale esile kutsunud.
Noh ja ajakirjanikud… “Probleemide lahendus on probleemidele lahenduse otsimine” on “tarkus”, mille peale tuli endine leheneeger Lauri Hussar.
Uued Uudised
