Ei ole enam mõtet küsida legendiks muutunud retoorilist küsimust “Kas sellist Eestit me tahtsimegi?”, sest vastus karjub juba enne küsimuse lõpetamist vastu.
Vanem põlvkond eestlasi on elanud Nõukogude Liidus ja kuigi mujale minekuks oli raudne eesriie ees, siis vähemalt suure Liidu peal sai vabalt rännata. Näiteks üliõpilastel oli kombeks teha sageli suveti “metsikuid” matku kuni Vaikse ookeanini välja, eestlased töötasid Lääne-Siberi naftaväljadel ja käisid uudismaal vilja koristamas.
Tolle aja inimesed mäletavad Venemaad, kus külades istusid vene memmed õhtuti muldrikutel, linnade kortermajade ees tagusid meespensionärid “tamkat” või siis istusid isegi Moskvas jõekaldal, pingsalt õngekorki jälgides.
See maailm on nüüd Eestis, mitte enam ainult Lasnamäel, vaid ka Kristiine ja Mustamäe kortermajade ees, Pirita kaldal püüavad vene pensionärid kala, seljas militaarmustriga riided, mis viitavad millelegi, praegu Tallinna ümbruse metsades seenel või marjul käies kuuleb peamiselt vene keelt, sest nemad on eestlastest kõvemad korilased. Ja nende grilliürituste ajal looduses kõlab terve mets vene muusikast.
Sellest, et Tallinn on venekeelne linn, kus teenindus on idakeeles, on palju räägitud. Pealinnas pole enam traditsioonilisi puhtalt eesti asumeid, võõrad ja mitte ainult venelased elavad igal pool. Eestlased aga ütlevad, et “linna peal käia” on väsitav, sest ümberringi on aina võõrad.
Eriti hulluks on asi läinud Reformierakonna võimule tuleku järel, viimasel neljal aastal. Kui Kaja Kallas tuli võimule, siis tegi tema minister Andres Sutt välismaalaste seadusesse kohe lahjenduse ega varjanudki, et see on venekeelse odavtööjõu sisseveoks endise NLiidu aladelt. See on Siim Kallase emapartei NLKP venestamispoliitika, mis on saanud tugevdust täiesti kontrollimatust Ukraina põgenike sisselubamisest, kellest enamik ilmselt enam ei lahkugi.
Reformierakond oma satelliitidega on tekitanud meeletu julgeolekuohu. Öeldagu stratkomi poolt mida tahes, iga venekeelne sisserändaja suurendab putinismiohtu ja iga Kesk-Aasiast toodav odavtööline kergitab islamismiohu kõrgemaks. Putinile on loodud kõvasti suurem baas.
Tugevnenud venekeelne keskkond tähendab, et integreerumine on lakanud ja Kristina Kallase ponnistused on silmamoondus. Venelastel pole enam “lõimumist” vaja, nad ei õpi ka eesti keelt enam. Ja mis veel hullem – ilmselt väheneb jõudsalt lojaalsete venelaste osatähtsus.
Saksamaa hakkas 1970. aastatel võõrtööjõuna sisse vedama türklasi. Esimesed türklased saksastusid kiiresti, sulandusid sisse sealsesse ühiskonda, muutusidki peaaegu sakslasteks. Mida rohkem neid tuli, seda rohkem hakkas integreerumine toppama, sest uutel tulijatel polnud sulandumist ilmtingimata vaja, Türgi ootas juba ees. Tänased Saksamaa türklased elavad võõrsil kodumaist elu, nad klaarivad Saksa linnade tänavate arveid kurdidega ning Erdogani pooldajad kaklevad Güleni jüngritega. Muide, integreerumine takerdub kohe, kui migrantidel lubatakse “humanitaarsetel kaalutlustel” kaasa tuua oma pere, mis idamaades tähendab tavaliselt kogu suguvõsa.
Eestlasteni ilmselt ei jõua see, mis toimub Eesti üha suurvenestuvamas vene kogukonnas. Kas nad arutlevad Venemaal toimuva ja Ukraina sõja üle? Kuidas nad suhtuvad Moskva patriarhaadi kiriku ja eriti Kuremäe kloostri nunnade ahistamisse? Mida nad teevad üha reaalsemaks muutuva sõja ajal? Seda teab ehk vaid kapo. Igatahes Eesti riigi poole nad hoiavad tõenäoliselt üha vähem.
Me jätsime siia 300 000 venelast, saime nende meelsust tunda “pronksiööl” ja ikka lastakse neid juurde, pluss veel sama hullud moslemid ja aafriklased – see on puhas riigireetmine võimulolijate poolt.
Naastes pealkirja juurde – Putinit siin veel pole, aga tingimused putinismiks paranevad, sest venekeelse kogukonna suurenemine ei saa kuidagi vastupidiselt mõjuda. Isegi Aafrika mustade sisseränne on juba putinismi-ohtlik, sest sealsetes riikides Vene mõju kasvab ning Malist või Niigerist tulnud aafriklane võib siin kohe Georgi lindi poolele asuda.
Venemaa ise on juba siin, see tugevneb mitte ainult Tallinnas, Harjumaal ja Ida-Virumaal, vaid üle kogu Eesti, mis tähendab, et venelased elavad siin vene elu, võib-olla natuke läänelikumas soustis, aga endiselt venelikku, sest venelased pole integreerunud ka Londonis ja New Yorgis, ikka samad sarmaatlased.
Ja Eestil pole neile midagi vastu panna. “Läänelikud väärtused”? Ärge ajage naerma! Homoparaadid, Delfi faktikontroll, soovahetus, multikultuursus (mis välistab euroopaliku kultuuri), woke-ideoloogia oma “tühistamistega”, ateismi pealetung (vastandina venelaste religioossusele) jne, jne, ei ole tõelised läänelikud väärtused, see on marksismist nakatunud liberaalne saast.
Euroopalikud väärtused põhinevad kreeka kultuuril, rooma õigusel ja kristlikul moraaliil ning need mattuvad kogu Euroopas massimigratsiooni ja “uusväärtuste” alla. Tõelist Lääne demokraatiat austasid ka teised kultuurid, praegust liberaalset totalitarismi vihkavad kõik.
Seesama Nõukogude ajal elanud põlvkond jumaldas teistsuguseid euroopalikke väärtusi. Biitlite laulud. Kelmikas Marylin Monroe tuulest kergitatud kleidisaba hoidmas. Varjatult erootiliselt kuum Pariis oma šansoonidega. Rootslaste väikelinnad nagu “Bullerby lastes”. Seelikus šoti mehed. Gabrovo naljad. Capri saare romantika. “Egeri tähed”, Balaton ja Tokai vein. Loetelu võiks pikalt jätkata, aga seda suuremas osas Euroopas enam pole, on islam ja Aafrika.
Eesti riikliku poliitika aluseks olevad “uusväärtused”, homolipp välisministeeriumil, Kersti Kaljulaidi ja Siim Kiisleri keenialastest “eestlased”, Liisa Pakosta kakskümmend sugu, Kristina Kallase hävitustöö eestikeelses hariduses, Margus Tsahkna sõidud Gruusia mässuliste juurde ja kõik muu taoline ei ühenda Eestis enam mitte kedagi. Pange tähele, riigid, kus hoitakse traditsioone, keelt ja kultuuri, Ungari ja Poola, on Eesti pseudoliberaalsele valitsusele vaenlased.
Kust peaksid siin tulema maksu- ja kaitsetahe? Kust peaks tulema ühiskonna konsolideerumine (eriti kui isegi riigikeelt ei hoita ega väärtustata)? Tänaseks tekkinud moodustis ei meenuta enam kuidagi Eesti rahvusriiki, see on pigem venekeelne europrovints.
Meie ei ole russofoobid, Eesti on lihtsalt ainus koht maailmas, kus saab eesti keeles rääkida, venelastel on endil tohutu lahmakas maad, seda ei tohi mujale laiendada.
Uued Uudised
