Teaduses on normaalne, et mingite katseandmete, vaatlus- ja uurimistulemuste seletamiseks on mitu konkureerivat teooriat.
Lisaks on hulgem dogmasid, lollusi, kallutatust jm. taolist. Ja teadlastel tuleb vahet teha, mis-on-mis. Seda tuleb teha kiiresti, sest erinevaid teooriaid ja neid toetavaid teaduslikke töid on väga palju. Lisaks peab teadlasel olema aega ka omi katseid-teooriaid teha.
Näiteks ainuüksi koroonavaktsiini kohta on üle 50 000 artikli, andmekogumiku, teadusliku töö, jm. taolise.
Teadlastel on selleks juba ammustest aegadest abivahend loodud. Nimetagem seda Teooria Teooriatest.
Lühikokkuvõte sellest, mis tingimustele peab üks teooria ja seda toetavad uurimised vastama, et neil eluõigus oleks:
1. Teooria ja ka seda toetavad teaduslikud tööd peavad seisma omil jalgel, mitte „kargu najal“. Mitte Facebooki, Google või mõne muu taolise kargu najal. Santidest teooriate koht on santlaagris, mitte targa inimese laual.
Teooriad peavad iseennast tõestama, mitte edukaid konkurente administratiivset ressurssi kasutades maha tegema. Näiteks neid uhhuudeks sõimates.
2. Igaühel peab olema täielik õigus ja vabadus kahelda ükskõik millises teoorias või uurimuses. Vastasel korral on tegu dogmaga. Dogmade koht on aga prügikastis. Isegi nende pealkirjade läbi lugemine on puhas ajaraisk.
Siia alla kuuluvad ka katsed kahtlejaid halvustada, näiteks neid vandenõuteoreetikuteks sõimates.
3. Teooriat, selle aluseks olevate tulemuste-andmete jm. õigsust peab olema võimalik igal soovijal vabalt ja takistamatult kontrollida. Kui kontroll on ära keelatud või kunstlikult raskendatud, ei ole see enam teooria. Näiteks Estonia uppumise-uputamise esimene ametlik teooria ja Estoniale sukeldumise ära keelamine. Selle teooria „saatus“ oli sel moel juba ette teada – prügikasti.
4. Teoorias endas peab sisalduma teoreetiline katse, mille mingi võimalik tulemus selle ümber lükkab. Vastasel juhul on tegu dogmaga, stiilis – „kõik-on-kõik“. Priske kivi mitmete filosoofiate ja uskude kapsaaeda.
5. Kui on teada mingid andmed, mida teooria seletada ei suuda või mis on koguni selle vastu, siis tuleb ka need tingimata välja tuua. Vastasel korral on tegu salatsemisega ja sel moel enda kunstliku upitamisega. Näiteks Estonia uppumise-uputamise viimane teooria, mis jättis mainimata asjaolu, mille põhjal alternatiivteooriate autorid väitsid allpool veeliini augu olevat. (Mis teatavasti osutus tõeks).
„Nõuka-ajal“, umbes 1974. aasta paiku, seda teemat Tartu Ülikoolis reaalainete tudengitele ka loeti. Vaatamata sellele, et pärast seda tudengid poliitainete õppejõudude elu „raskeks tegid“. Peeti vajalikuks, sest reaalainete õppurid viisid hiljem teadust ja tehnikat edasi. Poliitainete õppejõud olid sunnitud selle „ära seedima“. Humanitaaridele oli see loomulikult „keelatud vili“.
Pärast Vabariigi taastamist kadus see loengutsükkel ülikoolist millegipärast ära.
Heino Harju
EKRE Tartu
