Auto kasutamise võimalus on kujunenud viimaste kümnendite riigi juhtimise all eluliselt vajalikuks. Ühistranspordi pideva lagunemise tingimustes ja vajalike kaubandus- ning teenindusettevõtete üha suuremal koondumisel keskustesse või linnades vastupidi – äärealadele, on ülimalt keeruline neid kätte saada ilma autota.
Probleemid autoga võivad muutuda eluohtlikeks kriisiolukordades, kui mikroskeemid ja komplekssed varuosad ei saa kaubateedel vabalt liikuda. Väga hoiatav oli 2021. a Suessi kanalisse kinni jäänud hiigellaeva juhtum. Kuna traktoritele varuosadena vajalikud mikroskeemid ei jõudnud Aasiast kohale, ähvardas paljusid Prantsuse farmereid kevadtööde läbikukkumine.
Kui kriisiolukorras ei jõua kohale uute autode varuosad, siis ähvardab eriti maapiirkondades maatööde ja maaelu kollaps. Siin on väga oluline julgeolekuressurss vanad lihtsad autod, mida saab suures osas lihtsate käepäraste vahenditega käima putitada. Tõsi, see ei pruugi vastata saastenormidele, kuid kriisi üleelamise ajaks ei saa seda esmatähtsaks pidada.
Kaasegsete elektroonikat täis autode puhul ei piisa liikumiseks sellest, et mootor töötaks, lisaks on vaja arvukate lisavahendite töötamist. Sageli keeldub auto sõitmast vaid lihtsate mugavusvahendite elektroonika tõrgete korral ja autod jäävad seisma.
Seetõttu tuleb vanad seisvad eelmisel sajandil ehitatud autod arvata riiklikuks julgeolekuvaruks. Autod, mis seisavad kindlustuseta eramaal. Loomulikult ei tohi need vedeleda linna tänavatel või parkides. Omavalitsuste või riigi maal olevate vanade autode käsitlemine on aga kohalik heakorra teema, mitte riiklik küsimus.
Tõnu Ploompuu
