Ajal, kui ma olin rahandusminister, juba siis sai mulle selgeks, et riigikaitse kulutustega on seis väga halvasti. Kaitseministeerium ei olnud võimeline raha normaalselt planeerima, siis ei olnud ta võimeline seda adekvaatselt kasutama ja lõpuks ei olnud ta nõus mitte mingit aruandlust andma.
Et oma saamatust kinni mätsida ja juba kätte saadud raha mitte mingil juhul tagasi riigieelarvesse kanda, tehti aastast aastasse väga loomingulisi skeeme selle raha nö parkimiseks või löödi pöörase hooga lihtsalt laiaks. Peaasi, et kaks protsenti SKT-st ära läheks, saaks liitlaste ees edvistada. Ja peaasi, et keegi ei saaks öelda, et kuulge, teil nii palju ju tegelikult ei kulu ära, äkki teeme teie eelarvet väiksemaks.
Juba siis nõudsin ma järjekindlalt, et kaitsekulutusi tuleb korralikult auditeerida. Maksumaksja raha kasutamine peab olema aus, põhjendatud ja korrektne, kaasa arvatud riigikaitse valdkonnas. Ja meeldib see kellelegi või mitte, seda, kas ta on aus, põhjendatud ja korrektne hindavad lõpuks ikkagi poliitikud, kes rahva ehk raha omaniku poolt seda kulutust on pandud valvama ja juhtima.
Ei ole mõeldav, et mingid ametnikud või ka sõjaväelased otsustavad kui palju, mida ja kuidas! Seda auditeerimist kartis kaitsevaldkond nagu tuld. Välja mõeldi kõige totakamaid põhjusi, miks nad ei saa riigikontrolli oma arvepidamisele ligi lasta. Kõige mõttelaisem põhjendus oli, et siin on riigisaladus ja seda ei tohigi keegi näha – ei rahandusministeerium ega riigikontroll.
Loll jutt muidugi, sest nii rahandusministeerium kui riigikontroll tegelevad rutiinselt ka riigisaladuse all olevate kulutuste sisuga. Siis leiti, et riigikontrollis pole vajaliku pädevusega inimest, kes neid võiks kontrollida. Edasi jälle, et pole õigeid riigisaladuse lubasid. Ühesõnaga, mängiti lolli. Nüüd on siis halastamatult selgeks saanud, et pädevust pole justnimelt kaitseministeeriumis endas!
Vahepeal on raha kõvasti juurde valatud ja asi ainult hullemaks läinud. Uudistes räägitakse 80 miljoni eurosest ekslikust (?!) ülekandest, mille tagasinõudmist peetakse liiga suureks vaevaks või kümnemiljonilisest ettemaksust juba kaheksa aastat tagasi, millega ei ole siiani viitsitud teha tasaarveldust ja need on ainult üksikud näited.
Riigikontroll kirjutab aga umbes 500 miljonist, mis kellelegi üle antud, aga alust raha kandmiseks justkui polegi, sest ministeerium lihtsalt keeldub lepinguid andmast, viidates taas riigisaladusele.
Kas “saladus” seisneb tegelikult selles, et neid lepinguid polegi? Või selles, et need lepingud on riigile kahjulikud? Või selles, et sealt paljastub korruptsioon, näiteks on lepingu osapooled endised kõrged kaitseministeeriumi ametnikud ja endised läbikõrbenud sõjaväelased?
Kontroll ei suuda tuvastada, kas sadade miljonite eest ostetud asjad on tegelikult meie kätte jõudnud, kas nad on alles või mitte.
Me justkui ostsime midagi, aga kas see oli päris ost või lihtsalt maksti kellelegi kümneid, sadu miljoneid ja tegelikult kaupa ei liikunudki, pole kaitseministeerium ja tema haldusala asutused võimelised näitama. Selle kõrval tundub Tervisekassa 3500-eurone kraanisegisti saiaraha… See kõik haiseb! Haiseb korruptsiooni, ebakompetentsuse, kriminaalsuse järgi!
Me oleme aastaid esitanud nõudlikke küsimusi riigikaitse raha kulutamise kohta. Oleme esitanud küsimusi korruptsiooni kohta. Oleme küsinud, miks ei edene võimekuste arendamine, kui nii palju raha peale voolab. Nende küsimuste ajendiks on mure Eesti riigi kaitstuse pärast ja mure maksumaksja raha otstarbeka kasutamise pärast.
Aga vastuseks oleme saanud hüsteerilisi hüüatusi “kaitseväe ründamises” ja Kremlile kasulikuks olemises. Inimeste poolt, kes ise on Kremlile kasulikud, võttes üha suuremaid summasid eesti inimeste taskust ja kulutades seda järjest vähem nähtava tulemusega. Samal ajal rääkides midagi kindlates kätes Eestist või hästi kaitstud Eestist.
Kõik need kindralid, kes Reformierakonna ridades istuvad, kas nad on seal ainult raha saamas? Või lisaks ka Putini asja ajamas sellega, et aitavad raha kulutada nii, et riigikaitsevõimekus ei edeneks? Tuletan meelde, et oleme juba mitu aastat rääkinud: riigikaitse kulutuste protsent SKT-st ei ole asi iseeneses, see ei võrdu riigikaitse edenemisega. See, mida vaja on, on võimekuste areng ja võimekuste arengut meil hoolimata suurest kulutamisest ei ole.
Viimane võimekus, mis lisandus, oli rannakaitse raketid, mis otsustati ära 2020. aasta sügisel EKRE suure pressimise peale Martin Heremi ja tollase kaitseministri Jüri Luige (Isamaa) suurest vastuseisust hoolimata. Kus on meie droonivõimekus? Droonitõrjevõimekus? Õhutõrje? Soomusmanöövervõime? Miinid?
Me maadleme ikka veel laskemoona hankimisega sellele vähesele süürtükiväele, mis meil alles on jäänud peale kõige oma kraami ära andmist Ukrainale. Kõige selle peale saab taaskord tõdeda: Reformierakond teeb seda, mida ta alati on teinud: valetab ja varastab. Seekord siis riigikaitse suurte rahade ümber sumisedes.
Kes vastutab? Vastutab terve valitsus, aga kõige esimeses järjekorras peaminister Kristen Michal.
Ja kes teeb Eesti riigikaitse korda? Eesti riigikaitse rahaasjad korda? Muidugi EKRE!
Martin Helme, EKRE esimees
