“Vaatan ja imestan seda ilmaelu.
Ühtpidi surutakse meile peale õpitud abitust, poest ostame viilutatud leivad ja juustud, kauba eest maksmisel viibutame pangakaarti, reisimisel juhivad meid telefonid. Isegi maakaarti ei pea enam oskama lugeda, tuldud teed ei ole vaja enam meeles pidada, nooled telefonis näitavad teed, ei ole enam vahet, kas oled oma kodulinnas või kaugel võõras linnas. Muidugi on see mugav. Aga aju teatavasti mandub, kui seda ei kasutata.
Meil isegi ei ole enam õigust ise otsustada, mis on hea ja mis halb, mis õige ja mis vale, ka see öeldakse meile ette ära. Meie elu on hullemini ära kitsendatud ja lahterdatud kui nõukogude ajal, tõesti, meil oli siis vabadust rohkem. Ja me teadsime, mida tohib öelda, mida ei tohi, ja oskasime tõde öelda läbi lillede. Ja saime üksteisest aru.
Teistpidi aga sunnitakse meid ise tegema seda, mida varem on teinud teised inimesed, kes on saanud selle eest palka, millest end elatada ja millest järjest suurendatavaid makse maksta. Nemad olid selle töö selgeks õppinud. Nüüd peame meie nende töö ära tegema, ilma et meile keegi palka maksaks, – võiks siis vähemalt olla selle eest mingi allahindlus, et me oma tasuta tööga kaupluse palgafondile kokkuhoidu pakume. Inimesed, kes seda tööd tegid, lastakse lahti või pannakse lihtsalt valvama ja aitama neid, kes sellega hakkama ei saa.
Miks me peame ära õppima teiste inimeste ametid? Sellele iseteenindushullusele ei ole mingit mõistlikku põhjendust!
Hirmkallid aparaadid on selleks valmis meisterdatud ja kauplused on nad endale ostnud. Justnagu harvesterid, mis metsi hävitavad, – need aparaadid hävitavad meie inimlikkust. Ja väärikust. Kas ei alanda see inimest, kui ta pannakse aina enam suhtlema masinatega?
Aga enne seda osteti ju need teised hirmkallid aparaadid, mis juba paljudes kauplustes seisavad jõude: kassa-aparaadid, mida kasutas meie ostude kokkuarvestamisel palgaline (ja selle töö selgeks õppinud) töötaja. Kas ta lasti lahti?
Iga inimene ei ole kohustatud oskama (ja tegema ilma palgata) kaupluse kassapidaja tööd! Vaadake suure Maxima kaupluse tühja kassaderivi, arvutage kokku, kui palju kogu selle sisustuse eest maksti, mida enam ei kasutata? Ja küllap ka neid iseteenindajaid täiustatakse ja vanad monstrumid asendatakse peagi uutega.
Ja kuhu need vanad viiakse? Järjest kasvavatele prügimägedele? Sest ahned töösturid lasevad oma nutimeestel leiutada aina uusi ja võimsamaid masinaid?
Minul on piinlik inimeste pärast, kes aina kõigega nõus on, kõik idiootsused vaikides vastu võtavad ja nendega ära harjuvad, neid isegi oma mõttes kahtluse alla ei sea. Ja koguni usuvad, et kõik need jaburused kujutavad endast tohutut progressi ja teevad meie elu mugavamaks. Ja kriitikutele nähvavad: miks te küll mitte millegagi kunagi rahul ei ole?
Juba nimetatakse terve mõistusega inimesi “kõigevastasteks”.
Me ei ole kõigevastased, me oleme rahul ilusate ja heade asjadega, aga ei kavatse kunagi rahul olla ega ära harjuda ohtlike narrustega, inimlikkuse hävitamisega, inimeste alandamisega robotitest allapoole, ühiskondliku kliima arktiliseks külmutamisega. Ahnuse ja alatuse ja rumalusega.
Isegi lennujaamades tuleb ise ennast ära registreerida, ja pileti tõmbad lihtsalt oma telefonisse, ja on sellised söögikohad, kus tellimuse annad masinale. Ja kogu elu on telefonis, kui see ära kaob, siis on suur tükk elust kadunud. Ostad uue telefoni ja alustad nagu uut elu. Ja raha aina kaob su pangakaardilt vaid põgusa viibutamisega!
Erapooletult kõrvalt vaadates tundub see kõik vähemalt mõistusega inimesele absurdse idiotismina. See ei saa olla tõsi! Inimene ei saa niimoodi manduda! Me õpime olema aina paremad ja kuulekamad mõistuseta orjad. Miks küll inimesed on nii valmis ennast alandama ja tegema seda, mida ahnusest lolliks läinud orjapidajad käsivad?
Inimesed on mõeldud omavahel suhtlema, midagi koos tegema, üksteist aitama ja teenima, oma mõistust ja käteosavust kasutama, et midagi ilusat ja kasulikku ehitada, luua, igaüks vastavalt oma võimetele. Tänapäeval eraldatakse inimesed üksteisest ja pannakse nad suhtlema ekraanidega. Me oleme järjest osavamad klikkijad, äppijad, nupulevajutajad ja viibutajad.
Muidugi, ega see kaupluse kassas istumine ei ole mingi unistuste töö, aga ta on peaaegu igaühele jõukohane ega nõua mingit vaimset pingutust, aparaat ütleb ju kõik ette, ei ole vaja isegi arvutamist osata. Ja osa sellest tööst oli ju siiski suhtlemine ostjatega. Inimlik?
Meil on nutitelefonid ja nutimajad ja nutikassad ja nutipesulad ja tark linn ja tark postiautomaat ja raamatukogukapp ja isesõitvad autod ja nutikas ülekäigurada, aga inimene muutub aina rumalamaks ja primitiivsemaks, ei valda enam oma emakeeltki viimsete nüanssideni, ei oska enam lugeda eelmiste sajandite klassikalist kirjandust, ajakirjanduskeel on muutunud primitiivseks argikeeleks, poliitkeel kantseliitlikuks tühikõminaks. Vulgarismid on viisaka kirjakeele ära labastanud.
Kauplustes on mõttetult suur arv igasugu erinevaid maitsevalikuid – normaalne oleks, kui seal oleks ka asjatundja, kes oskaks inimestele soovitada neile sobivaid valikuid, kirjeldada ühe ja teise sordi eeliseid ja erinevusi. Ei ole, me ostame alati põrsast kotis. Aga maksame kõige eest mitmekordselt. Ja kuhu see kõik pannakse, mida ära ei ostetagi? See on ju meeletu kaubahulk, mis prügikastidesse läheb?
Inimesed jäetakse aina rohkem üksi, omapead, igaüks peab ise endaga toime tulema, välja arvatud need, keda võimu haaranud liberaalid on arvanud eelisgruppide hulka. Nende eest tuleb meil kõikidel eriliselt hoolitseda ja tunnustada nende erinevusi, ka neid, mis meie kultuurisse kuidagi ei sobi.
See ei ole edulugu ega progress, see on allakäik, see on ühiskonna vaimne ja sotsiaalne mandumine. See on hullumeelsus.
Ja loomulikult ei suuda need aina rumalamaks muutuvad inimesed enam luua uusi ja paremaid iti-süsteeme või digividinaid, ka need muutuvad halvemaks, ehkki nad tehakse igasugu mänguritele meelepäraselt aina keerulisemaks ja mõttetumaks. Tavaline normaalne inimene ilmselt ei kasuta veeranditki sellest, mis sinna telefoni või arvuti sisse topitud on.
Aga maksma peab ta ka selle eest, mida ei kasuta! Ja ka seda, mida ta kasutab, sest teisiti enam ei saa, ei oleks tal tegelikult vajagi! Tänapäeva reaalsusest irdunud inimene on andekas välja mõtlema idiootsusi, mille ainus mõte ja eesmärk on raha kokku ahnitseda.
Sõna “nutikas” tuleks tänapäeval asendada sõnaga “napakas”.
Ja inimeste asemel oleme me nüüd seksarid ja äpparid ja digilejad ja klikkerid ja hängerid. Sisuloojad ja suunamudijad – lausa piinlik.
Kas inimlikke inimesi jääbki järjest vähemaks?
Ja hullunud progressorid tahavad nüüd mingist äpardunud infokogumi-robotist teha inimestele tehis-jumala, kes kõike otsustab ja isegi kunstnikelt töö ära võtab?
“Saatan rõõmsalt pidu peab,” meenub üks lause ühest tuntud ooperiaariast.
Malle Pärn
