Vasakpoolse saadiku asendusliige poseerib Saksa parlamendis Nõukogude sümbolitega ja jagab sotsiaalmeedias vägivaldseid loosungeid – ja “paremäärmuslasi” igast asendist ründav avalikkus on vait.
Autor Boris Reitschuster
“Teda võib ekslikult pidada lähimale mangakonverentsile sõitjaks – või Berliini queer-koomiksi peategelaseks. Türkiissinised juuksed, augud ninas ja huules, hiiglaslik putukatätoveering levib üle kaela nagu ööliblikas. Tal on seljas nahktagi, must kampsun, ümarad nikkelraamiga prillid ja enesekindel poos.
Tema nimi on Lin Lindner, ta on kolmekümnendate alguses – ja oma pastelsetes toonides, vihase esteetikaga tundub ta olevat queer-kunstitudengi ja trotsliku mangategelase segu. Justkui poleks ta kunagi päriselt otsustanud, kas ta pigem õpib oma abituuriumiks või võtab omaks anarhia.
Mida te ka ei ootaks: see naine on nüüd Saksamaa Bundestagi liige “vasakpoolsest” parteist. Queer-uudiste portaal queer.de tähistas kohe: „Bundestag saab teise mittebinaarse liikme.“ Lindner asendas haiget sotsiaalmeditsiini spetsialisti Gerhard Traberti, lisati – ja kogu aeg viitasid nad „inimesele“, mitte mehele ega naisele.
Asjaolu, et see „inimene“ avalikult naistevastast vägivalda heaks kiidab, ei mänginud mingit rolli.
Mittebinaarne parlamendiliige jagas Instagramis laulu, mis kutsub häbematult üles vägivallale. Seal kõlab: „Terfid ei saa minult midagi peale keskmise sõrme. Lõpuks on aeg näkku lüüa – teeninud igati ära.“
„Terfid“ on naised, kes seisavad vastu transliikumise ideoloogilisele haardele ja ütlevad: mees jääb meheks, isegi kui ta tunneb end naisena. Paljud neist olid kunagi vasakpoolsed feministid. Tänapäeval peetakse neid identiteedipoliitika loogikas vaenlasteks. Või täpsemalt: vägivaldsete fantaasiate õigustatud sihtmärkideks.
Laulusõnad pärinevad artisti Kerosin95 laulust “Trans Agenda Dynastie”. Lindner jagas lugu oma ametlikul Instagrami kanalil – justkui oleks see julge enesemääratlus, mitte otsene ähvardus teiste naiste vastu.
Kuid see pole veel kõik. Teisel fotol on Lindneril seljas sirbi ja vasara sümboolikaga sviiter – Nõukogude Liidu sümbol, mille all miljoneid inimesi küüditati, piinati ja mõrvati. Ka see pilt levib avalikult – ilma igasuguse distantseerumiseta, ilma ühegi kontekstisõnata.
Kujutagem hetkeks ette, et selline asi tuleks parempoolsetelt.
Mis juhtuks, kui AfD poliitik jagaks laulu, mis kutsub üles vägivallale Rohelise Partei vastu? Kui ta poseeriks Pinocheti T-särgiga? Meediareaktsioon oleks laialt levinud, pahameel parteideülene. Tagasiastumise üleskutsed, jutusaadete tühistamised, debatid põhiseaduse kaitse föderaalametiga – kõik see.
Aga siin? Vaikus. Ei mingit pahameelt. Ei mingeid kommentaare partei juhtkonnalt. Ei mingeid säutse nördinudelt. Isegi avalik-õiguslik meedia vaikib. Viha, vägivallaoht, totalitaarne sümbol – kõik see näib olevat partei liikmekaardi poolt hajutatud.
Topeltstandardid kui aluspõhimõte
Lindneri juhtum näitab mitte ainult seda, kui kaugele on poliitiline vasakpool oma endistest ideaalidest kaldunud. Ennekõike näitab see, kuidas selektiivne pahameel selles riigis toimib.
Vägivallafantaasiad on ilmselt skandaalsed ainult siis, kui need tulevad valest küljest. Igaüks, kes on piisavalt vasakpoolne, saab teha peaaegu kõike – isegi vihata, ähvardada ja laimata.
Üleskutse „mitmekesisuse” ja „sallivuse” poole muutub farsiks, kui see kehtib ainult ühes suunas. Ja meedia saatev muusika – või õigemini tahtlik vaigistamine – on juba pikka aega olnud osa probleemist.
Tõeline skandaal ei alga Lindnerist, vaid pigem neist, kes seda kõike näevad – ja ometi vaatavad kõrvale. See on nendest, kes mõistavad vihakõnet regulaarselt hukka, aga ainult siis, kui see tuleb valest mullist. See on nendest, kes tahavad topeltstandardite abil demokraatiat päästa – ja seda tehes seda rikkuda.
Võib-olla peaks seda nii ütlema: skandaal ei seisne selles, et Lin Lindner parlamendi üle võtab. Skandaal seisneb selles, et keegi selles riigis enam ei paista hoolivat.”
Allikas: reitschuster.de
