2025. aasta kevadel esitati Riigikogule kollektiivne pöördumine, milles taotleti riikliku eriplaneeringu algatamist Tallinna lähistele – Viimsisse, Kakumäele, Tabasallu, Paljassaarde, Naissaarele, Pranglile ja Aegnale – hiigeltuuleparkide rajamiseks. Pöördumise eesmärk ei olnud protest, vaid nõudmine, et rohepöörde koormus jaotuks õiglaselt.
Pöördumine tõi esile tõsiasja, et enamik tuuleenergiaprojekte Eestis on kavandatud sisemaale, kuigi tuuleolud on märgatavalt paremad rannikul ja merel. Tarbimine on samuti kontsentreeritud Tallinna ja Harjumaa piirkonda. Ometi ei kavandata sinna tuuletööstust.
Riiigkogu majanduskomisjon võttis pöördumise arutlusele ning suunas edasi Vabariigi Valitsusse. Sealt aga tuli Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu otsus: riiklikku eriplaneeringut ei algatata. Ministeerium viitas, et puudub riiklik huvi, puudub arendaja ning Viimsi ja Kakumäe jäävad Kaitseministeeriumi kehtestatud piiranguvööndisse. Mereala planeering tuuleenergiat Tallinna lahe piirkonda ei luba.
Samas on maapiirkondades planeerimisel vähemalt 193 tuuleala kogupindalaga üle 1200 km². Konservatiivsete arvestuste järgi on see ruum planeeritud enam kui 1400 tuulikule. Enamasti paiknevad need seal, kus tuul on nõrgem, tarbimine väiksem ning kogukonnad nõrgemalt esindatud.
Linnalähedaste alade puhul loetleb riik üles takistused, aga maal nimetatakse sama tüüpi piiranguid ületatavaks. Kui Viimsi kohta öeldakse, et „pole arendajat“, siis Põltsamaal, kus vald soovib eriplaneeringu lõpetada, ütleb arendaja: „enam ei saa lõpetada.“ Sama muster kehtib Vinni ja Kose puhul, kus valdadele on esitatud hagid planeeringu algatamata jätmise ja eriplaneeringu lõpetamise eest.
Riik põhjendab tuuleparkide survet maapiirkondadele lubadusega hüvedest: investeeringud, töökohad, maksutulu, kogukondlik kasu. Senine praktika neid ei näita. Tegelikkuses hakkab enamik leibkondi saama talumistasu 250-500 eurot aastas, millest tuleb maha lahutada maksud… See summa on niivõrd väike, et ei kaalu kuidagi üles elukeskkonna, kinnisvaraväärtuse ja meelerahu kadu. Töökohtade mõju on minimaalne: ehitusfaasis kasutatakse valdavalt välist tööjõudu, püsitöökohti sisuliselt ei teki.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Tallinna ümbruses ei peeta tuulikuid sobivaks. Samal ajal öeldakse maainimestele, et rohepööre on ühine eesmärk ning vastuseis tähendab arenguvastasust. See ei ole poliitiline tasakaal, vaid silmakirjalikkus.
Rohepööre ei ole õiglane, kui see sünnib vaid maal elavate inimeste arvelt. Kui tuulikuid peetakse vajalikuks, peavad ka linnad ja linnalähedased alad kandma oma osa nende mõjust. Muidu ei ole see roheline üleminek, vaid roheline teerull. Ja teerulli all ei ole võimalik ehitada kestlikku tulevikku.
MTÜ Looduse ja Inimeste Eest
