Rõõm on tõdeda, et viimasel ajal on hakatud aina enam rääkima ka tuuletööstuse varjukülgedest. Üks neist on lihtne, aga ebamugav tõde: igasuguse juhuenergia – sealhulgas tuuleenergia – kõrvale tuleb samaväärses mahus rajada juhitavat elektritootmist. See ei ole tasuta lisa, vaid vältimatu kulu, mille maksab lõpuks tarbija. Mida rohkem tuuleparke kerkib, seda suuremaks kasvab ka reservvõimsuste vajadus – ja seeläbi meie elektriarved.
Just selleks korraldab Elering praegu hanget, mille tähtaeg on 28. august. Eesmärk on ehitada kiirelt reguleeritavad elektrijaamad, mis kataksid juhuenergia lüngad. Riik on samal ajal otsustanud põlevkivielektrist loobuda ja subsideerida päikese- ja tuulejaamade massilist rajamist. Tagajärg on aga see, et uued varujaamad töötavad suure tõenäosusega kallil importgaasil.
Sellise jaama maksumus ulatub sadadesse miljonitesse, ning alates 2026. aastast lisandub elektriarvele uus rida – sagedusreservi tasu –, millega see kõik kinni makstakse. Esialgsete arvutuste järgi on see keskmisele Eesti kodule umbes 17 eurot aastas, kuid tegelik summa sõltub turuhindadest ja võib olla palju suurem.
Paradoks on silmatorkav: põlevkivist loobumine ei tähenda fossiilkütuste kasutamise lõppu, vaid kodumaise ressursi asendamist välismaisega. See suurendab sõltuvust maailmaturu hindadest ja geopoliitilistest riskidest. Seda kõike nimetatakse rohepöördeks ja energiasõltumatuseks – kuigi sisuliselt ei vähenda see fossiilse energia osakaalu, vaid muudab meid haavatavamaks.
Kui praegu valitakse lahendused, mis on kallid, ebakindlad ja lühinägelikud, siis maksame selle hinna mitte ainult rahas, vaid ka kaotatud iseseisvuses. Eesti vajab energiapoliitikat, mis tugevdab meie sõltumatust, hoiab kulud kontrolli all ja arvestab eelkõige siinsete inimeste ja kogukondade huvidega – mitte lahendusi, mis seovad meid aastakümneteks kallite ja ebastabiilsete valikutega.
Ja jällegi ei saa üle ega ümber küsimusest – kelle huve senine energiapoliitika tegelikult teenib?
MTÜ Looduse ja Inimeste Eest
Allikas: sotsiaalmeedia
