Ainult vanemad põlvkonnad mäletavad seda ilusat aega aastatel 1985-1988, mil perestroika käigus taastati tasapisi sõnavabadus ja ühtäkki võis avalikult rääkida kõigest, mis südamel. Kui imeline oli see kogemus, et ei pidanud enam kartma! Kui Eino Baskin ja Priit Aimla hakkasid lausa teles ja raadios ühiskonnakriitilist “hagu andma”, kahvatasid paljudki: no nüüd koristatakse need mehed küll ära! Aga ei tehtud neile midagi, vabadus oli pärast poolt ja enamatki sajandit tagasi.
Tänased noored ei tea enam nõukogude aja tsensuurist midagi, päris noored on elanud ainult “liberaalses demokraatias” ja nad ei tea, et me oleme tsensuuri ja sõnavabaduse piiramisega tagasi Nõukogude ajas. Ega see tsensuurivärk ei käigi nii, nagu Stalini ajal, et ütlesid midagi ja öösel tuli autokong järele. Kaasaegne totalitarism ja tsensuur on sedavõrd varjatud ja hajutatud, ilusate selgituste taha peidetud, et seda ei märkagi, eriti kui pole ise totalitarismis elanud. Noorte jaoks on see ainus elu, mida nad on näinud ja seega tavapärane.
Eesti Põhiseadus ütleb, et “Tsensuuri ei ole”, aga see ümbritseb meid igast küljest. Tsensuur on ka Delfi “faktikontroll”, üks ebardlikum nurisünnitis kogu ajakirjandusmaastikul ning sotsiaalmeedias nende kaudu valitsev “kommjuuniti reeglite vastu eksimine”.
Sotsiaalmeedias kirjutatakse siiski ühest nähtusest, mis viitab täielikule totalitarismile – inimesed ei julge enam teatud postitustele lisada oma märki “meeldib”. Keegi urgitseb välja, kes on postituse (tuulikute, maksude, seakatku jms teemal) heaks kiitnud ja kleebib sellega inimesele “musta märgi” külge, palja heakskiidu eest.
Peavoolumeedias on olnud artikleid, kus võimulojalistide poolt on hukka mõistetud kellegi ühiskonnakriitiline artikkel ja selle juurde on olnud lisatud, kes tuntud poliitikutest on loo meeldivaks märkinud. Enamik inimesi aga kardab, et nende paljast toetusavaldust märgatakse töö juures, seltskonnas, kellega läbi käiakse, võimuasutustes. Inimesed kardavad hukkamõistu nende poolt, kes toetavad riigiideoloogiat või on osa ametnikkonnast ja kel on võimalus nende elu põrguks muuta. Ühiskond on juba sedavõrd totalitaarne, et sõelub “rahvavaenlased” endi seast välja. Enesetsensuur pidi olema ebademokraatliku ühiskonna üks kindlamaid tundemärke.
Kui inimene avaldab toetust “valedele” ideedele, mis Eestis on tavaliselt rahvusmeelsed vaated, siis võib ta ilma jääda töökohast, saada välja tõrjutud seltskonnast, muutuda peksukotiks jõustruktuuridele – see oli tüüpiline nii Stalini kui Brežnevi ajale. Ja pange tähele, jutt ei käi tegudest, vaid inimese arvamusest, avaldatud mõtetest – mis saaks veel siis, kui ta miitingule läheks…
Kummaline on Eesti oma ettevõtjate negatiivne roll, ikka nende samade, kes odavtööjõudu sisse veavad. Neil on terve posu autasusid enda jaoks – “Peresõbralik tööandja”, “Tervist edendav töökoht”, “Austame erinevusi”, “Hea töökeskkond” – aga “valesti” mõtlevad inimesed heidetakse endi ridadest ruttu välja, eriti kui oled “paremäärmuslane”, “antifad” seevastu on au sees.
Eesti ühiskonda valitseb juba HIRM. Paljud ei julge enam arvamust avaldada ja isegi mitte arvamuste avaldajaid toetada. Hirmu aitab levitada ajakirjandus, mis demokraatlikus riigis peaks olema just arvamuste paljususe lipulaev, Eestis aga on tsensuuri tööriist. Kõike seda suunab riigivõim ning paika panevad jõustruktuurid.
Teate mõistet “poliitiline politsei”? See tähendab Gestaapot, KGB-d, Stasit, Securitatet jne. Eestis on poliitiline politsei ammu olemas, me kutsume teda hellitavalt kaporatuuriks. Ta ei vii veel öösel kongidega minema, aga hirmutab ning sageli represseerib küll, näiteks pikkade menetlustega, mis ei vii kuhugi ja lõpetatakse nii, et uusgestaapolased millegi eest ei vastuta. Nende tööpõhimõte on: Prigožini võtame uurida, Lehtmet ja Slava Ukrainit mitte. Riigivõim aga tugevdab seadusandlust, milles on piirangud, jälitamised, karistused ja lõpuks vangla. Seadustes ei karistada enam ainult tegude , vaid juba ka mõtete ehk “mõtteroima” eest, uus vaenukõneseadus pidavat selle kinnistama.
Ühiskond talub suukorvistamist vaikides – ju nii on vaja, ega nad mind, õiget inimest kiusa, nad panevad “pahadele” taha. Igaks juhuks kehtestab võimutruu kodanik enesetsensuuri ega räägib enam mõtetest, mis teda vaevavad. Ja nii liigutakse tagasi bolševismi ja natsionaalsotsialismi, mis nüüd kannab nime “liberaalne demokraatia”.
1990. aastad olid Eestis rasked, aga siis oli vähemalt sõnavabadus. Meie maailm muutus Euroopa Liitu astumisega – mida ebademokraatlikumaks too muutus, seda enam jõudis totalitarism meie oma “kvislingite” vahendusel meieni. 2014. aasta kooseluseadusest algas senise Eesti ühiskonna hävitamine ning Kaja Kallase võimulepääsust saati on loodud totalitaarset ühiskonda, mitte just stalinlikku, aga piirangutega, igast nurgast jälgitava, korrumpeerunud võimueliidiga ja rahvalt demokraatiasiltide abiga äravõetud vabadustega orwellikku ühiskonda.
Suur osa meist, eriti noored, seda ei märka, eriti kui nad ise on “faktikontrollide” mandaadiga hungveipingideks tehtud. Ja see, et me ei julge enda arust õigetele postitustele “laiki” anda, tähendab, et tunneme kuklas Stalini hingeõhku ja tema vuntside kõdistamist.
Uued Uudised
