Ettevõtja Indrek Neivelt kirjutab sotsiaalmeedias vastuseks peaminister Kristen Michali arvamusele liigsete kaubanduspindade kohta, et meie väikesel turul on korralik konkurents, toimib turumajandus ja ka käibemaksualandused jõuavad lõpphindadesse.
“Minu teada on meil Eestis seitse suuremat toidukaupu müüvat ketti (Selver, Coop, Maxima, Grossi poed, Prisma, Rimi ja Lidl). Lisaks veel ka väiksemaid tegijaid. Isegi lätlaste ehitusmaterjalide pood Depo müüb toidukaupa. Tundub, et selle väikese turu kohta on tegemist igati korraliku konkurentsiga. Paremat olukorda on raske ette kujutada.
Peaminister ütleb, et meil on toiduained liiga kallid, kuna liiga palju on investeeritud kaubanduspindadesse. Ka mulle tundub, et osad poed on väga tühjad ja nad on liiga suured. Kindlasti on käive ruutmeetri kohta Grossi poes oluliselt suurem kui näiteks Prismas.
Näiteks ühes edukamas ketis Selveris on pindade üürikulu koos kütte ja valvega umbes kuus protsenti kaupade keskmisest müügihinnast. Kas saaks odavamalt? Kindlasti saaks. Aga kas keegi arvab, et Selveri töötajad sellega iga päev ei tegele? Kindlasti tegelevad. Aga peaminister arvab millegipärast, et ei tegele.
Igal ketil on oma strateegia, mida ajas muudetakse. See strateegia, mis töötas kümme aastat tagasi, ei pruugi täna enam töötada. Ja ka vastupidi. Igal juhul olen veendunud, et kaubanduses töötavad tublid ja targad inimesed, kes tahavad anda endast parimat. Ja nad konkureerivad turul iga päev. Kindlasti ei saa väita, et tegemist oleks mingi kartelliga.
Kaubanduskettide juhid analüüsivad situatsiooni turul ja kohendavad ennast vastavalt. See on turumajandus. Ja veelkord: meil on turul seitse korralikku tegijat. Mitte kaks või kolm. Konkurents on olemas ja töötab.
Mis ma sellega tahan selgitada? Kõik need, kes ütlevad, et toiduainete käibemaksu alandamisega ei jõua maksulangetus lõpphinda, ei usu turumajandust. Nad ei usu, et on olemas turg ja see toimib.
Peaminister viitab oma sõnavõtus Eesti Panga analüüsile. Minu teada on keskpanga ülesanne hoida inflatsioon kahe protsendi juures. Sellega pole nad hakkama saanud. Küll aga tegelevad nad selliste mikroteemadega nagu kaubanduspindade maht. Laiem üldsus ei tea kuipalju sekkub keskpank oma lõpmatute regultsioonidega pankade laenupoliitikasse. Küll rohereeglitega või muude näitajatega.
Olen oma endistelt kolleegidelt neid lugusid palju kuulnud ja ei jõua ära imestada. Regulatsioone on juba rohkemgi kui N Liidu keskpank neid kehtestada jõudis. Ja tuleb juurde.
Kõikjalt kumab läbi, et ka keskpankurid ei usu turumajandusse. Kui veerand sajandit tagasi tegelesid keskpankurid raha pakkumisega ja sellega, et pankade hoiustajad oma raha ei kaotaks, siis nüüd viivad nad regulatsioonide kaudu ellu oma plaane. Sisuliselt on nad enda peale võtnud suure osa Plaanikomitee tööst. Aga seda nad muidugi ei tunnistata.
Me liigume suurte sammudega eemale turumajandusest. Tundub, et viiskümmend aastat plaanimajanduse kogemust ei olnud piisav.”
