Võrumaal elav Riigikogu liige Rain Epler pani oma kolm vahvat poega ratastele ning tegi üheskoos nädalase elamusterohke rattamatka – kuue päevaga üle 200 kilomeetri.
Plaan oli oma kodust Sulbi kandis startida ja vaadata, kuhu nädalaga jõutakse. Samasugune matk võeti ette ka 2016. aastal. Erinevus on selles, et toonasest väikelapsest on nüüd saanud pea 12-aastane noormees ja tal tuleb ise pedaale tallata. Ja mitte ainult, ka tema nooremad vennad hakkasid koos sõtkuma. Varustuse käru osas muutusi ei olnud, seda tõmbas ikka pereisa ise, kelle sõiduriistaks oli peaaegu uunikum Helkama jalgratas. Aga siin Rain Ep0leri reportaaž.
Pilt eelmise matka algusest 2016. aastal
1. PÄEVA KOKKUVÕTE
Startisime hommikul 10.30, tegime plaani teoks ja jõudsime kohale 20:30, distants 62 km. Äge sõit!
Umbes kuu või nii tagasi käisid poiste rattad Võrus hoolduses ja ma ütlesin, et sõidame proovimise mõttes ratastega koju. Kui see sõit tehtud oli, teatas kõige noorem poeg (7), et tema pikale matkale ei tule ja kahtleb, kas ta üldse enam rattaga sõita viitsib. Alles paar päeva tagasi hakka vihjama, et võib siiski meiega liituda. Liituski!
Täna kusagil 12nda kilomeetri paiku ütles seesama 7ne, et ta vist ikka ei jaksa enam, umbes kilomeeter hiljem, et ei jaksa, aga sõidab siiski edasi. Sellest hetkest 12-13 kilomeetrit hiljem Otepääle sisenedes pedaalis mees kiriku kõrval oleva tõusu esimesena ja hoogsalt.
Kui Otepääl lõunapizza söödud sai, siis küsisid kolm noort matkaselli, kas nad võivad mänguväljakule trallima minna. Umbes poole tunni pärast tuldi lõõtsutades ja punaste nägudega tagasi küsimusega “Kas me võime keskväljakul ratastega ringe sõita?” Muidugi võisid ja seal nad siis uhasid nii, kuis jalad võtsid! Järeldasin, et väsimus on 7- kuni 11-aastastel vaimne mitte füüsiline probleem.
Kui kolm venda sõidavad, siis ei saa ilma konkurentsi ja väikese tülita. Tülitseti vahelduva eduga ainult ühel põhjusel – kes millisel positsioonil rivis sõidab. “Ma ei taha kõige ees sõita!”, “Ma tahan kõige ees sõita!” jne.
Aitäh sõpradele, kes oma suvekodu meile ulualuseks andsid! Sõime, vaatasime “Tagasi tulevikku” ja jälgisime nahkhiirte toimetamist!
Olmelisi tähelepanekuid:
– 99 või rohkemgi protsenti autojuhtidest on väga normaalsed. Kuna Rally Estoniaga seoses oli liiklus väga tihe, siis oli valim piisavalt suur, et nii julge hinnang anda. Mööduti suure kaarega, kui nähtavus oli kehv, pidurdati hoog väga aeglaseks ja kui keegi kitsas kohas vastu juhtus tulema, siis oodati meie taga ning mööduti alles siis, kui see ohutu oli. Ainult üks valge auto kimas meil hea nähtavusega tühjal sirgel väga lähedalt mööda.
-Otepää vallavalitsuse lähedal saab kehvapoolset pizzat hinnaga 13 eurot, Käbliku pizzabaaris Põlvas saab head pizzat 6 euroga!
-Kergliiklusteed on samasugused, nagu 9 aastat tagasi. Algavad kusagil ootamatult ja sama ootamatult ka lõppevad
2. PÄEVA KOKKUVÕTE
Magasime kaua ja peale hommikusööki sügasime kodukitsi, start jäi alles kella 12 peale. Ei hullu, kell 21oli 58 km selja taga ja jõudsime järgmiste sõprade juurde. Juhuuuu!
Noorim pereliige ärkas sõnadega: “Ma ei taha enam edasi sõita, kutsu emme järgi!” Seda ignoreerisin, inimene on ikka ärgates pahur. Hommikusöögi jooksul see mõte ununes.
Sõidu peateema oli jätkuvalt “Ma ei taha kõige ees sõita!”, “Sõida siis taga!”, “Ma ei taha taga sõita!” ja otsast peale. Ühtpidi hea, ei pea teemasid leiutama, millest rääkida.
15 km enne etapi lõppu näitas silt “Cirkle K 5 km”. Ütlesin poistele, et kes kuni sinnani ei jonni, saab jäätise. Lisaks oli plaanis vett hankida, kuna kuuma päikese all olid pudelid tilgatumaks joodud. Teekond tanklani möödus rõõmsalt! Ja siis nägin imet – Cirkle K automaattanklat. Ei mingit poodi! Kõik, kes ei olnud jonninud, jäid jäätisest ilma. Aga mul oli lohutav sõnum varnast võtta: “Viimasel 10l kilomeetril ei ole mõtet enam joogi- ega muid pause teha, sest vett niikuinii ei ole! Tuleb lõpuni sõita!” Sõnumist saadi aru ja tegutseti vastavalt! Kusjuures vanemad poisid võtsid reisi seni raskeima tõusu vändates, mitte rattaid käe kõrval lükates!
Mõni märkamine elust enesest:
-Autojuhid on viisakad, leidub väga vähe erandeid
-Eesti turismiäri on kummaline. Ühes kohas oli suur kohviku reklaam maantee ääres. Sõitsime 1,5 km kohale, et sööme-joome, kuid kohvik oli suletud. Kui nüüd raha eest neegripoisse ja muid siia tellitakse, et nad turiste tooks ja kui mõni turist siia sattuma peaks, siis raha kulutada ja meie SKPd kasvatada ei pruugi olla lihtne
-Eesti turismiäri on kallis. Sööd ühe prae ja kolm lastepraadi, joogid kõrvale. Maksad niipalju, et selle raha eest oleks saanud lennupiletid ja sihtkohas paremini süüa ka! Ma olen juba mitut inimest kohanud välismaal, kes küsivad, kust te tulete ja kui vastad “Eestist!”, siis lausuvad tõsise näoga: “Oeh, sellest kallist kohast!”
3. PÄEVA KOKKUVÕTE
Magasime jälle kaua ja siis kui üles ärkasime, selgus, et sõbrad olid katnud hommikusöögilaua, mis 5tärni hotelligi sobiks. Ahjusoojad soolased ja magusad saiad ja pirukad, köögiviljad otse talust taldrikule, omletid ja vorstid ja kõvad kutid said kõhud täis! Kuna kahe kohaliku marakratiga oli ka juba vennastutud, siis järgnesid pallimäng, ujumine, rattatiir külavahel ja startisime kell 14.00. Päris hilja!
Kui 6 km sõidetud, sattus tee äärde minigolfirada, jäime mängima. Siis läks kõht tühjaks ja otsustasime sealsamas süüa. Lõpetasin oma einet kui tundus justkui ajaksid poisid terrassil kellegagi juttu. Ajasidki! Meestel oli reisi esimene “kas-teate-kui-kõvad-kutid-me-oleme” hetk. Rääkisid äsja leitud tuttavatele, et nad on 120 km sõitnud ja plaanivad jätkata. Said feimi nii, et vähe pole!
Kell 18 hakkasime lõpuks edasi pedaalima. 6 km tehtud, 25 teha! Seni lühima distantsiga päev, aga ikkagi jõudsime kohale umbes sama hilja nagu ikka. Veidi enne 21 olime Soomaal jõekaldal asuva kämpingu juures!
Selline matk viib poisid mõnusasse matka-mõudi, näiteks söögi osas. Täiesti ära on kadunud “mulle see ei maitse, ma tahan hoopis midagi muud!”. Grillisime suitsusardelle ja sõime neid õhtusöögiks, kõrvale leivaviilakas.
Päev lõppes “E.T. the Extra-Terrestrial” seltsis! Seni kõige lebom päev, mis valmistas ette kõige raskemat!
4. PÄEVA KOKKUVÕTE
Vaatamata hilisele uinumisele suutsime kella 9 paiku ärgata. Enne uinumist olime kokku leppinud, et esimese asjana kargame jõkke ja peseme hambad – sellest plaanist pidasid kõik vaatamata vihmale vaidlusteta kinni.
Hommikusöögiks sõime keedetud makarone koos eelmisest õhtust üle jäänud viimase sardelliga, panime veepudelid täis ja asusime kella 10.30 paiku teele. Plaan oli lihtne, suhteliselt lühike (35 km) sõit ja siis puhkus. Selle 35 km juures oli üks väike nüanss – terve tee metsavahelisel kruusateel. Ei poodi, ei ujumiskohta, ei kohvikut ja suure tõenäosusega ka mitte ühtegi autot või inimest.
Tänane osutus kõige raskemaks päevaks mitte ainult sel reisil, vaid üleüldse (hea küll, eks raskusi on ennegi ületada tulnud, aga ikkagi). Niipalju parme ei olnud mina mitte kunagi näinud, poistest rääkimata! Ja kui sa parme parves näed, siis sa hakkad neid ka tundma. Putukatõrje hoiab neid korraks eemale, kuid nad ei lase end kaua häirida. Räige, hull, ropp ja hirmus! Päriselt tulebki korraks pähe mõte, et nad, raisad, söövad lapsed ära.
Selle reisi esimene paduvihm ja ikka tõesti selline, et igaühel oli ketsis kaks ämbrit vett! Kusjuures sõita oli selle vihma ajal kuidagi kerge ja tekkis lootus, et parmudest saime lahti. Aga niipea, kui vihm üle jäi, oli neid tiivulisi kuradeid veel rohkem! Tegime mehise otsuse, helistasime Kaupole. Aga helistamine ei töötanud, sest levi ei olnud peaaegu üldse. Saatsin sõnumi, et kui vähegi võimalik haakigu käru auto taha ja tulgu meile vastu. Õnneks sms läks läbi ja Kaupo tuli. 35-st kilomeetrist olime oma elu 20 hirmsaimat läbinud, viimased 15km saime lihtsamalt.
Päeva lõpp nagu ikka. Lollitamine, pikutamine, söök, ujumine, jäätis jne. Aga nii väsinud ei ole ma eelmistel päevadel olnud. Homme paneme edasi!
5. PÄEVA KOKKUVÕTE
Ärkasime, sõime hommikust, molutasime kohvitassi taga, ujusime ja saimegi kella 14 paiku starditud.
Kui oled neli päeva jalgadele koormust andnud ja siis jõuad viiendal päeval etapini, mis on 25 km pikk ja kulgeb mööda tasaseid rattateid, siis tunned, et treeninglaagrist on kasu olnud. 15 km/h kogu aeg ja ei mingeid väsimuse ilminguid! Äge!
Kui kaks nooremat reisiselli oskasid enne matka käed lahti sõita ainult vabakäiguga, siis täna tantsiti pedaale tallates ja võeti ka laugemad kurvid ilma kätega juhtrauda puutumata!
Nüüd oleme juba ankrus ja kui hästi läheb, hiivame õhtul paadiankru, et teha kiire tiir vete pääl! Seni naudime väljateenitud puhkust, sest bassein, külm õlu, arbuus ja uuujeeeeee beibijeeee!
6. PÄEV – MATKA LÕPP
Magasime kella kümneni ja siis võtsime nii rahulikult, nagu ühe pika pingutuse lõpetuseks kohane. Täna oli sihuke… nagu painutamine ja venitamine peale maratonijooksu. Sõitsime 11 km jäätiseputkani ja siis sama palju tagasi. 219 km tehtud.
Kui sa oled 7, 9 või 11-aastane ja sõidad 6 päevaga 219 km, siis sa oled kõva kutt! Ja teate mis, kallid lapsevanemad. Kui lapsed on viie päevaga 197 km ära sõitnud, siis on neil jalalihas niimoodi kõvemaks pumbatud, et kuuenda päeva 22 km ei aja lihast korralikult soojakski, ei teki väsimuseraasugi!
Armas abikaasa ja ema jõudis saateautoga kohale. Dünaamika muutus kohe, poisid oskavad ema hella südant õigesti puudutada ja palju rohkem nõudmisi esitada, kui kogu matka jooksul kokku. Paljud soovid saavad ka täidetud.
Matk tekitas mitu mõtet, neid on vaja päev-paar mõelda ja siis kokku kirjutada.
