Ajal, mil Eestis tõsteti ridamisi makse ja mõeldi välja uusi, sai meediast lugeda, et meie riik ostab Moldovale soomukeid, arendab Keenias e-riiki ja ehitab Ukrainat taas üles – ja nüüd imestatakse, et üha enam odavtoitu ostvad inimesed ei saa aru Gaza hamaslaste toetamise vajadusest.
BNS vahendab: “Arengukoostöö Ümarlaua tellitud ja Norstati poolt läbi viidud küsitlusuuringu tulemused näitavad Eesti elanike teadmisi ja hoiakuid arengukoostöö ja humanitaarabi suhtes; viies järjestikune uuring toob esile, et Eesti elanike teadlikkus arengukoostöö põhimõtetest ja suundadest on viimase kolme aastaga langenud.
Kui 2023. aastal pidas end teadlikuks 57 protsenti, siis 2025. aastaks on see näitaja langenud 47 protsendi peale. „Kuigi arengukoostöö on osa Eesti rahvusvahelise vastutuse kandmisest, näitab uuring, et see vajab senisest märksa nähtavamat ja sihtrühmapõhisemat teavitust,“ kommenteeris tulemusi Arengukoostöö Ümarlaua juht Triin Roos.”
Ehk on häda selles, et eestlased on juba liiga vaesed, et võõrastele annetada ja oma hakkamasaamisega nii mures, et väidetavalt uppuma hakkava Tuvalu pärast muretseda?
BNS: “Uuringus küsiti esmakordselt ka seda, kas ja kuidas on Eesti elanikud isiklikult toetanud mõnda humanitaarkriisi või arengukoostööga tegelevat organisatsiooni või algatust. Selgus, et 23 protsenti vastanutest on seda teinud rahaliselt, kuus protsenti on panustanud oma ajaga ehk vabatahtlikuna ning veel kuus protsenti on kombineerinud mõlemad. Kokku on seega toetanud 35 protsenti elanikest, samas kui 65 protsenti pole seni rahalist või vabatahtlikku panust andnud.”
Need 65% pole “empaatilisusega” Kaja Kallasega ühel tasemel sugugi mitte ükskõiksusest, vaid neil on piisavalt muretsemist oma maa ja rahva pärast.
Ja mõistagi tuleb siin “tänada” Eesti 200-t, Johanna-Mariat Lehtmet ja projekti Slava Ukraini, mis mõjusid Ukraina abistamisele halvavalt.
Uued Uudised
