Arvuka EKRE esinduse hulgas oli laupäeval Sinimäel ka Tiina Marjamaa, kelle tookord 18-aastane isa Armand Palmiste (kelle sünnist möödub tänavu 100 aastat) kutsuti Sinimäe lahingu haripunktil olukorda päästma paljakäsi, otse laatsaretist ning öeldi – relv tuleb sul endal leida.
On teada lugu, kuidas haavatute juures küsiti, kes on vabatahtlikuna nõus appi tulema, siis astusid ette kõik, kes liikuda jõudsid. Paljudele jäid need päevad viimaseks. Just sellist võitlusmoraali nõrgestatakse Sinimägede lahingupaiga häbenemisega seniste riigijuhtide ja kõrgemate kaitseväelaste poolt. Selle asemel, et kaitseväe juhataja ja ministri tasemel Sinimäel kangelasi austada, viidi mitmel aastal kaitseväe pärg pronkssõdurile Tallinnas ja punaväelaste mälestusmärgile Sinimäel.
Ütlesin oma kõnes, kuidas Sinimägede kangelaste mälestuse mahavaikimisega püütakse eestlaste rahvuslikku uhkust ja kaitsetahet maha suruda. Kahjuks ei julge juba mitukümmend aastat ükski kõrge tegevväelane, ükski minister ega Riigikogu esimees seal oma nägu näidata, selle asemel valmistuvad Lauri Hussar ja Margus Tsahkna homoparaadile minema. EKRE on selle jalaväristajate blokaadi juba mitu aastat tagasi murdnud. Hea meel, et Arvo Aller oli Riigikogu aseesimehena kangelastele pärga viimas.
Sinimägede lahinguväli on eestlaste rahvusliku uhkuse pühapaik, ning võitlus tõe eest jätkus kohe pärast lahingute lõppemist. Kui me oma kangelasi ei austa, lõhub see meie kaitsetahet. Sinimäe ümber käib tänini survestamine, selleks, et murda eestlaste rahvuslikku uhkust ja seeläbi võitlustahet.
Rääkisin ka ajaloo õpetamisest – sellest, kuidas koolides antav kehv ajaloo õpetamine, eriti venekeelsetele noortele, aitab toita viiendat kolonni, keda meil on niigi palju. Samuti rääkis ta ajaloo võltsimisest, et ikka ei levi teadmine selle kohta, kuidas Stalin plaanis 1941. juunis-juulis maailma ajaloo suurima invasiooniarmeega Euroopa vallutada.
Kohal oli ka Meelis Kiili esindamas valitsuserakonda. „Ükskord on see aeg, millal peab olema esimene kord. Ega sellel õigustust ei ole, et siin pole varem käidud. Eks ta oli tõenäoliselt julgeolekuline, poliitiline ja välispoliitiline hinnang, mis siis takistab või takistas tegevväelastel Sinimägedesse tulemast. See ei olnud õige. Ma arvan, et tegelikult see on osa meie ajaloost. Me peame seda mälestama,“ põhjendas ta senist peidusistumist.
Ju siis oli varem julgeolekuhinnang selline, et ei soovitatud minna, seega tunnistas, et süvariiklased-julgeolekuametnikud ja poliitikud on eesti kangelaste mälestamise ära keelanud…
Ka Postimehe juhtkiri (“Rääkigem Sinimeägedest nii, nagu oli”) paljastab avaliku saladuse: Sinimäel võidelnud kangelaste mälestamist häbeneti aastakümneid Venemaa survel! Väga vapper Teist, härrad peavoolupoliitikud ja kanged sõjamehed… ajaleht tänitas ka alati, kui vaja, aga näe, nüüd võtsid südame rindu, ja lubavad meil jälle rusikat vibutada. Varem häbenesid nad üritusel käijaid ja ETV kaamera pingutas, et poliitikud pildile ei jääks. Sama kogesin, kui Läti leegionäride mälestusmarsil osalesin. Ragnar Kond tegi näo, nagu üritusel ei osaleks ühtki eestlast. Ikkagi natsid ja puha.
Anti Poolamets, Riigikogu liige, ajaloolane
