Vabariigi valimiskomisjon on püüdnud kevadest peale teha takistusi valimisvaatlejate osalemisele oma avalikel koosolekutel. Esimene selline juhtum oli, kui märtsi alguses kuulutati poole koosoleku pealt asutusesiseseks kasutamiseks e‑hääletuse riskikäsitlusplaan ja visati selle arutamise ajaks koosolekult välja siinkirjutaja. Kuna koosolek toimus videokonverentsina, leidis riigikohus eemaldamisele õigustuse koosoleku spetsiifilisest elektroonsest vormist.
Siiski polnud viieliikmelise kohtukooseisu otsus üksmeelne, põhjustades ühe eriarvamuse ja ühe täiendava arvamuse. Samuti ei võtnud kohus seisukohta koosolekute avalikkuse nõude enese suhtes. Riigikohtu otsus pälvis ka meie e‑hääletuse õiguslikku vundamenti kevadel takseerimas käinud OSCE ekspertide tähelepanu. Nende juunikuus avaldatud õigusanalüüsis leiab valimiskomisjoni koosolekutel osalemist piirav kohtuotsus negatiivset äramärkimist vähemalt kolmel korral.
Ebapädevuse korvamine jõuvõtetega
Tagatipuks lekkis kohtumenetluse käigus seesama riskikäsitlusplaan, mille jõudmine vaatlejate kätte võivat valimiskomisjoni ja kohtu sõnul ohustada e‑hääletust. Kas oht on riskikäsitlusplaani lekkimise tagajärjel realiseerunud ja sügisestel valimistel tuleks e‑hääletuse kasutamist piirata? Seda ilmset küsimust valimiskomisjon oma koosolekutel teadaolevalt arutanud pole – või pole selliseid arutelusid protokollitud.
Järjekordne väljaviskamine leidis aset valimiskomisjoni juuni alguses toimunud koosolekul, kus otsustati mitte laiendada e‑hääletust mobiiliseadmetele. Seekord oli koosolek füüsiline ja arvestades varasemat poolikuks jäänud lahendit seoses väljaviskamisega ei tõtanud kolm valimisvaatlejat koosolekult lahkuma pelga jutu peale, et üks päevakorrapunkt olevat kuulutatud kinniseks. Kui küsisin valimiskomisjoni esimehelt Ingrid Kullerkannilt, mis on sellise piirangu õiguslik alus, pidas too vastamise asemel paremaks kutsuda politsei.
Kolme valimisvaatleja eemaldamist koosolekult hakkab eeldatavasti augustis arutama riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi laiendatud koosseis.
Selles valguses tuleks vaadata ka rahvusringhäälingu uudisteportaalis möödunud nädalal ilmunud kokkuvõtet valimiskomisjoni koosoleku protokollist, milles püütakse luua muljet, justkui oleksid koosolekute püsikülastajast siinkirjutaja ja valimisvaatlejate esindusühing MTÜ Ausad Valimised tundmatud koosolekule tikkujad. Tegelikkuses oli esimees Kullerkann seekord pähe võtnud, et hakkab koosoleku jälgijaid käepäraste vahenditega tuvastama, paludes neil lülitada sisse kaamera ja mikrofoni ning eemaldades koosolekult need, kes niisugusele üleskutsele ei reageeri.
Valimisametniku avalik vastutus
Isegi kui inimlikult võib aru saada valimiskomisjoni esimehe ebamugavusest, et teda jälgivad koosolekul vaatlejad, keda tema ise samal ajal jälgida ei saa, on sellisel asümmeetrial ilmne põhjus. Valimiskomisjon viib läbi demokraatia jaoks fundamentaalselt olulisi toiminguid ja rahval kõrgeima võimu kandja ning teostajana on täielik voli veenduda, et komisjon viib neile usaldatud toiminguid läbi korrektselt. Selle ülesande kaalukuse tõttu on valimiskomisjoni koosolekud seaduse järgi reservatsioonideta “avalikud”.
Valimiskomisjoni esimehe katse pöörata mängulaud ümber ja asuda õigusliku aluseta n‑ö vaatlema vaatlejaid käib ühte sammu võimuliialdustega numbrituvastuse, superandmebaasi ja täitmisregistriga. Isegi kui osalejate tuvastamine võib olla teatud juhtudel õigustatud, on koosolekule registreeritud ja seda tavapäraselt jälgivate vaatlejate väljaviskamine täiesti ebaproportsionaalne meede mistahes oletatava eesmärgi saavutamiseks. Sellised sammud valimisvaatlejate vastu on omased pigem totalitaristlikele režiimidele.
Läbipaistvuse puudumine pole meie digiriigis kahjuks erandlik. Kuigi president Toomas Hendrik Ilves käis juba 2010. aastatel üle ilma levitamas sõnumit igale Eesti kodanikule avanevast konsoolist, mille abil saavat vaadelda, mida riik meie isikuandmetega teeb, avati andmejälgija tagasihoidliku kolme andmekoguga alles 2017. aastaks. Pärast hiljutisi isikuandmete väärkasutamise skandaale on aga selgunud, et see ei kata suurt osa päringutest ka 2025. aastal ja päringulogi avaldamine andmejälgijas pole andmekogude pidajate jaoks ülepea kohustuslik.
Erinevalt andmejälgijast, mis peab tagama riigiaparaadi üldist läbipaistvust kodaniku jaoks, on aga valimiste puhul vaadeldavus, sh selle tegelik teostumine valimisprotsessis mistahes tulemuse kinnitamise hädavajalik tingimus. Seda on riigikohus 2023. aastal kirjeldanud nii:
Vaadeldamatu e‑hääletuse probleem
Vaatlemine on olnud meie valimistel vaeslapse osas eksperimentaalse netihääletuse projektiga alustamisest 2005. aastal. Algselt ei peetud vaatlemist arvutite kasutamise tõttu üldse vajalikuks ja sõltumatute kontrollimehhanismide lisamine on olnud otsustajatele vastumeelne. Siiski teatati 2017. aastal, et on saavutatud tehniline läbimurre ning lõpuks saavad valijad ja vaatlejad algusest lõpuni veenduda, et valimised viidi läbi ja tulemused tehti kindlaks korrektselt. Sellised teated on aga osutunud ennatlikuks.
OSCE eksperdid raporteerivad oma juunikuises e‑hääletuse õigushinnangus: “Praegu on vaatlejatel Eestis lubatud viia läbi ainult visuaalset vaatlust, mis pole piisav selleks, et anda vaatlejana hinnanguid internetihääletuse korrektse läbiviimise kohta.” (p 65, lk 26) Kuigi meie valimiste korraldajatele meeldib rõhutada, et protseduuride juures viibisid vaatlejad, tähendab OSCE väide, et sellisest kohalolust pole siiski võimalik tuletada valimistulemuse korrektsust.
Seega ei ole meie e‑hääletus üldtunnustatult demokraatlikus tähenduses vaadeldav. Sisuliselt samale järeldusele jõuab Teaduste Akadeemia küberturvalisuse komisjoni 2024. aasta riskianalüüs. Kuigi seda on ajakirjanduses hinnatud kallutatuks e‑hääletuse tootjafirma AS Cybernetica ja selle riigiametitest klientide poole, võib analüüsi hinnangul osa e‑hääletuse etappidest jääda auditeerimata, kuna audiitor seda tegema ei pea ja vaatlejaid seda tegema ei lasta (risk 5), aga peale selle ei võimaldakski praegune tehniline protokoll kõike vajalikku auditeerida (risk 4).
Osalusvaatluse väikesed edusammud
Olulisi puudujääke e‑hääletuse läbiviimisel ongi palgalise audiitori asemel toonud välja just sõltumatud rahvusvahelised ja kohalikud vaatlejad. Näiteks OSCE vaatlejate 2023. aasta riigikogu valimiste raporti järgi sai valimiste korraldaja vahetada elektroonses valimiskastis sedeleid ilma, et audiitor oleks saanud seda ettenähtud protseduuride raames avastada. Kevadistel riigikogu korruptsioonikomisjoni istungitel sai kinnitust, et valimisteenistus on seejuures tagantjärele püüdnud omistada audiitorile võltsimist välistavate kontrollide tegemist, mida aga tegelikkuses ei tehtud.
Kui otsustasin 2023. aasta riigikogu valimiste ajal esimest korda e‑hääletuse toimingud algusest lõpuni vaadelda ja häkkisin end protseduuridesse niipaljukest sisse, et vaadelda neid mitte ainult visuaalselt, vaid ka andmete tasemel, siis lagunes süsteem mu silme all koost. Seda alates esimesest sammust, mil genereeriti dokumenteerimata päritoluga arvutisüsteemis valimiste juurvõti, kuni viimase sammuni, millega kuulutati e‑hääletuse tulemus välja kehtetute sedelite põhjal.
Arvuliselt tähendab see, et riigikogu liikmetest tervelt 22 mandaadid põhinevad kehtetutel sedelitel. Vaidlust nende faktide üle pole, kuid neil pole olnud õiguslikke tagajärgi. Valimiste järel tegime kogenumate vaatlejatega seadusandjale ettepanekud vaadeldavuse tagamiseks.
Nende ettepanekute kõrvalejätmise viimatiselt e‑hääletuse õigusnormistiku uuendamiselt 2024. aastal märgivad ära OSCE valimisõiguse eksperdid, lisades, et uuendused “ei kujutanud endast sisuliselt põhjalikku ja laiapõhjaliselt kaasavat jõupingutust e‑hääletuse õigusraamistiku tugevdamiseks” (p 73, lk 29).
Tuhat vaatlejat liiga vähe
OSCE eksperdid ei pea meie e‑hääletuse vaatlemist puudulikuks mitte korralduslikult, vaid põhimõttelisel riigiõiguslikul tasemel: “Samuti on riigikohus otsustanud, et vaatlemisõigus on passiivne; see tähendab, et vaatlejatele ei ole antud õigust viia läbi internetihääletuse süsteemi kontrollitoiminguid.
Isegi kui need kohtuotsused põhinevad kohaldatava õiguse mõistlikul tõlgendamisel, välistavad need sisuliselt vaatlejatel e‑hääletuse protsessi eesmärgipärase vaatlemise ja jätavad nad ilma tõhusast õiguskaitsest eeskirjade rikkumisele osutamisel ning kohaldatava regulatsiooni põhiseaduspärasuse vaidlustamisel.” (p 67, lk 26‑27)
Arvestades, et meie valimiste korraldus ei kätke endas eesmärgipärast ja õiguslikult tähenduslikku vaatlemist, pidasin oma vaatlejakogemusest ettekande 2023. aasta sügisel e‑hääletuse teadlaskonna Euroopa aastakonverentsil E‑Vote‑ID, kus näitlikustasin eksperimentaalse tarkvara abil 2019. aasta riigikogu valimiste OSCE vaatlusmissiooni raportis osutatud hääle salajasuse riivet.
Sellise riive olemasolu on raporti kohaselt vastuolus nii rahvusvaheliste standardite kui Eesti seadustega. Aasta lõpus esitlesin vaatlejaraportit mainekal Chaos Communication Congressil ja 2024. aasta maikuus riigikogu olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul.
Isegi kui valimisvaatlejad ei saa meie e‑hääletuse puhul täita oma ootuspärast demokraatlikku ülesannet valimistulemuse korrektsuse tagamisel, on nende kriitiline pilk siiski valimiste korraldajatele pinnuks silmas.
Nii judistas valimiskomisjoni esimees Kullerkann 3. juuli koosoleku lõpul õlgu võimaluse ees, et valimistoiminguid võiks tulevikus jälgida tuhanded talle tundmatud vaatlejad: “Käesolevas olukorras oli tegemist küll paari inimesega, kuid hüpoteetiliselt võib tulevikus selliseid isikuid olla tuhandeid, mis takistaks vabariigi valimiskomisjoni töö läbiviimist.”
Kas ei peaks aga just valimisvaatlejad olema valimiste korraldaja peamine koostööpartner valimistulemusele selle demokraatlikku legitiimsust kinnitava templi hankimisel? Miks peaks üldse keegi usaldama valimistulemust, mille korrektsust pole omalt poolt kinnitanud sõltumatud vaatlejad – ja mida rohkem, seda parem?
Märt Põder, MTÜ Ausad Valimised
Artikkel on avaldatud ERRi uudisteportaalis
