Kahjuks on nii, et Michali mokaotsast nn. vabandamine mingit muutust Eestis endaga ilmselgelt kaasa ei too. Mida ka inimene puldist kaamerasse ei räägiks, see ei muuda seda, kes ja milline ta on.
Nagu ükski ei suuda oma pikkusele sentimeetritki juurde lisada, nii ei suuda ükski järgmisel hommikul ärgata targema, arukama ja moraalsemana. Ime peale pole mõtet loota. Ainus kriteerium otsustamaks, kas midagi isiku või erakonna juures vabandamise ja kahetsemisega on muutunud, on praktika – isiku ja erakonna reaalsed teod.
Paraku ei näe tulevikku meist ette keegi. Kuid pärast Reformierakonna aastaid kestnud pikka petmiste jada on paljudel võimatu Reformierakonda ja Michalit veel milleski usaldada. Seda vähem, et kõik ju mäletavad, et Michali eelkäija Kaja Kallas lubas otse Riigikogu ees ja kogu rahvale, et “Maksud ei tõuse. Punkt!” Selle lubaduse järel on maksud vaid meeletult tõusnud ja selle meeletu maksuralli taga on Reformierakond ja selle erakonna juht ning peaminister Michal. Kes saab pärast seda veel Reformi ja Michalit uskuda?
Michal rääkis oma nn. vabandamises kahest: et edaspidi kavatseb ta hakata valitsema väärtuspõhiselt ja et Reformierakond ei hakka kunagi tegema koostööd Keskerakonna ja EKRE-ga.
Jäi täiesti arusaamatuks udujutuks, mida see “väärtuspõhine valitsemine” peaks endast reaalselt kujutama ja kuidas see aitab Eesti reaalselt välja sügavast majanduslikust ning moraalsest august, kuhu Reformierakond on Eesti juhtinud.
Kujutleme, et KE või EKRE tuleb välja mingi tõesti hea idee ja reaalse plaaniga. Michalit tema vihkamise deklareerimises uskudes: kas tõesti Reformierakond tõmbab igale targale mõttele ja heale plaanile, mis tuleb nö. “valest kontorist,” lihtsalt rasvase kriipsu peale vaid seepärast, et tark ja hea plaan tuleb “valest kontorist”? Kuhu jääb sel juhul siis lubatud “väärtuspõhine valitsemine,” kui väärt ideed ja plaanid täiesti arusaamatust vihkamisest nende esitajate vastu lihtsalt ära põlatakse!?
Michali jutus puudus igasugune loogika ja puudus isegi vihje Reformierakonna tehtud vigade parandamisele. Maksutõuse ju tagasi pöörata ta ei lubanud, ilmselgeid vigu ei plaanita kõrvaldada. Halvem veel – ei olnud poolt sõnagi sellest, mida reaalselt muuta kavatsetakse selleks, et saaksime oma sügavast august välja.
Nagu Reformierakonnal pole juba ammusest ajast olnud mingit selget ja arukat plaani Eesti tulevikuks, nii polnud seda ka Michali etteastes. Oli vaid sisutu udujutt mingist väärtuspõhisusest ja oli arusaamatu, jäik ning pime KE ja ERRE vihkamine. See kõik kokku pole see, millele saab panustada.
Reform on end tupikusse mänginud. Nii oma ideede, kogu oma roheideoloogia, majanduse jutimise suutmatuse kui reaalsete tegudega. Kui Reform valitsemist jätkab, siis pole meil mingit reaalset šanssi paremaks tulevikuks. Ilmselgelt kogu riigi ja rahva tee sügavamale tupikusse jätkub.
Saabuvatel KOV valimistel oleks valijal tark seda mõista ja arvestada.
Ainus võimalus paremaks tulevikuks on Reformierakonna võimult taandamine. Nii ma loodangi, et KOV valimised näitavad Reformierakonnale nende õige koha kätte ja et rahval pole siiski kala aru ja mälu. Ning loodan, et võimalikult vähe on neid, kes usaldavad veel e-valimisi. Loodan, et minnakse ja valitakse sedelitega. Selleta me reformi needusest ei vabane.
Harri Kingo
