On kurb, et absoluutne enamus eestlastest ei teagi, mida kujutab endast vaba, sõltumatu ja objektiivne ajakirjandus. See nähtus, mida Eestis meediaks nimetatakse, läheb pigem mõistete “propaganda” ja “avalikud suhted” alla.
Ei saa öelda, et Eesti ajakirjandus oleks tingimata valitsuse käepikendus, kuigi suur osa sellest ilmselt on. Häda on ka selles, et ajakirjandus ei järgi sõltumatut ja objektiivset joont, vaid lähtub riiklikult välja kujunenud (kujundatud) narratiivist ehk siis teab, millised on teemad, mida puudutada ei tohi, kes on inimesed, keda kritiseerida on ebasoovitatav jne.
Ajakirjanikele ei loeta tingimata ja alati ette, millest tohib kirjutada ja millest ei tohi, aga meediaruumis on juba õhkkond, kus on täpselt teada, milline lugu lastakse klikke teenima ja millise eest võib koguni Bonnieri preemia saada. Leheneegrid lähtuvadki karjäärivõimalusest ja enesedistsipliinist ning valivad valuteemadele lähenemisel “õige nurga”.
On täiesti selge, et kui ajakirjanik otsustab paljastada või “paljastada” EKRE või SAPTK tegemisi, on talle kõik teed valla: ta pääseb ligi riigiametite ja jõustruktuuride infole, toimetus annab talle aega ja vabad käed, silm pigistatakse kinni, kui ta eksib ajakirjanduseetika vastu ning “õnnestunud” lugu saadavad kiidusõnad, palgatõus ja ajakirjanduspreemia.
Katsugu aga ajakirjanik uurida mingeid räpaseid asju koroonaajast, võimupoliitikute rolli läbi Eesti kulgenud rahapesu mittemärkamises, 2,6 miljardi kliimarahaeuro liigutamist või LGBT seotust rahvusvaheliste rahastajatega, saab ta toimetuses päitsed pähe, riiklikust süsteemist ei tule infokillukestki ja Bonnieri preemiast tuleb suu puhtaks pühkida. Hea, kui töökoht alles jääb, ähvardusi, vihjeid ja survet aga tuleb kindlasti kosena ja hea on, kui trepil “kogemata” ei komista.
Päris kindel on ka see, et Eestis pole ainsatki ajakirjanikku, kes võtaks ette loo, mille puhul on tema elu otseses ohus – mujal maailmas selliseid leidub ja neid peetakse ajakirjanduse uhkuseks.
Paljudes läänemaades on alles formaat, kus jutusaadetes räägitakse hämmastavalt avalikult ja otse ühiskonna valupunktidest. Eestis pole seda kunagi olnud ega tulegi.
Meenub Roald Johansoni lugu eestlannadest, kes on saanud mustanahaliselt lapse. Reporter sõna otseses ja kaudses mõttes nuttis ja raevutses koos kaasmaalasi rassismis süüdistavate naistega, aga väga oleks tahtnud kuulda, kui ta oleks küsinud naiselt, kelle must kallim rasedusest kuuldes kohe hülgas, et kas selline mees on üldse midagi väärt?
Kindlasti tahaks eestlased kuulda erapooletut jutuajamist naistega, kes on olnud suhtes või abielus aafriklase või moslemiga – olenemata sellest, kas nad räägivad neist head või halba. Praegu on ERR aga täis öökimaajavaid lugusid “toredatest” välismaalastest, kes on saateformaadi järgi juba nagu päris eestlased.
Enne Ukraina sõda tegi Delfi intervjuu ühe Eestis tegutseva ukrainlasest ärimehega ja see oli šokeeriv, kuigi Delfi seda efekti ilmselt ei taotlenud. Ukrainlane naeris eestlaste seaduskuulelikkuse üle, tal endal oli Eestis juba mitu kehtivat karistust kiiruseületamise eest. Tänane poliitkorrektne situatsioon ei lubaks vist ühelgil ajakirjanikul vestelda ukrainlasega, kes ukraina keelt ei oska, kes kritiseeriks Eestit või oleks ükskõikne Ukrainas toimuva vastu. Selliseid paraku on ja mitte vähe.
Ajakirjanikud saaksid välja tuua ka pildi sellest, millisena kujutavad olukorda, kus Putin ründabki Eestit, siinsed venelased, näiteks Ida-Virumaal. Kas nad on nõus relvaga NATO vastupanu raames rahvuskaaslaste vastu minema? Kuidas nad kujutavad ette okupatsiooni ja enda käitumist ajal, mil Venemaa on mingid Eesti alad hõivanud? Hea oleks, kui me teaksime ajakirjanduse vahendusel sellest juba siin ja praegu, aga see vist ei tule Eesti poliitilisel ja ajakirjanduslikul maastikul isegi mitte teemaks. Me ei tea ju isegi argivenelase arvamust Kuremäe nunnade kiusamisest…
Eraldi teema on ka välisuudised – Eestis jõuavad lugejani propagandistlikult töödelduna ehk Trump ja Ungari halvad, LGBT ja migrandid head. Aga ajakirjandus saaks meieni tuua selle, mida on Ungaris laste ja perede heaks ette võetud, kuid see ei mahu meie riiklikku narratiivi, mis ütleb, et Ungari on halb igas mõttes (peale sealse “vaevatud” LGBT).
Hea ajakirjandus peab laskma lugejal endal otsustada, kas keegi on hea või halb, tuues välja sündmuse kõik aspektid pro et contra, kuid näiteks Aktuaalne Kaamera näitab näpuga ette, kes on ametliku narratiivi järgi kes.
Tõelisel ajakirjandusel on piiramatult võimalusi inimesi harida, kuid selleks tuleb toimuvast tõsiselt, avameelselt ja ausalt rääkida. Eestis teeb ajakirjandus ideoloogilist propagandat ja meediapilt on seetõttu kõverpeeglis.
Uued Uudised
