Reformierakonna maine on enneolematult madal. Arvatavasti teavad nad ise ka, et on riigi ummikusse juhtinud, aga võib olla, et ka ei tea, loodavad, et see on mingi madalseis enne uut tõusu. Kui nad mõistavad, et on teinud suuri ja parandamatuid vigu, on neil kaks võimalust: kas tagasi astuda või poliitikat muuta. Kumbki variant ei tundu tõenäoline.
Tagasi ei astu reformarite valitsus seetõttu, et pole harjunud vastutama, neile on vigade tunnistamine võõras ja vastutuse võtmine on neile isiklik tragöödia ja alandus. Nad ei tunnista kunagi, et eksisid.
Teiseks, kui nad lähevad varupingile näoli mudas asendist, siis on tõenäoline variant, et nad ei tõuse poliitmaastikul enam kunagi, lähevad kas Koonderakonna ehk kadumise teed pidi, või muutuvad Isamaa sarnaseks, kes oli kord pidev peaministripartei, kuid on nüüdseks mandunud (hetke populaarsus on tehislik). Reformarid ei taluks seda, et nad pole võimuprivileegide lähedal.
Ja kolmandaks – Reformierakond on teinud nii palju valskusi, seaduserikkumisi ja lausa kuritegusid, et kui nad võimu juures olles saavad nende ilmsikstulekut takistada, siis võimust loobudes võivad väga paljud reformarid uurimise alla ja kohtupinki sattuda. Eriti kardab Reformierakond EKRE võimulepääsu, sest see on ainus parlamendierakond, kes pole olnud nende kuriteokaaslased. Sotsid, E200, Keskerakond ja Isamaa on olnud oravatega koos valitsemas ja neil on ühiseid kuritarvitusi, mistõttu võib Reformierakonna karma ka neid mõjutada ja seetõttu ei taha paljastusi peale EKRE keegi.
Oma poliitikat Reformierakond tagasi keerata ei saa, sest nende loodud ja ebaõnnestunud majandusmudel on rajatud maksutõusudele ja rahvalt raha kokku korjamisele – nad lihtsalt ei leiaks oma mudelis enam ühtegi kohta, kus raha võtta, kui nad makse langetama hakkavad.
Teisalt on nende majandusmudelis tähtis roll Euroopa Liidust peale surutud kliimavõitlusel, mistõttu nad ei saaks lõpetada utoopilist tuuleäri ega taastada odavat põlevkivienergeetikat – see oleks vastuolus Brüsseli nõutava rohepoliitikaga ja von der Leyeni vastu ei lähe nemad kunagi, sulased ei mässa peremehe vastu.
Kolmandaks on kogu nende poliitika olnud ideoloogiale rajatud, seal on sees nii sisseränne, võõrtööjõud, vähemuste kaasamine, edu- ja karjäärimudel, pere- ja lastevastasus – nad peaksid maailmavaadet muutma. Kõike seda on on neilt liiga palju nõuda ja oodata. Sisuliselt peaksid nad oma praeguselt vasakliberaalselt maailmavaatelt naasma paremtsentristliku suuna juurde.
Ja veel – paar põlvkonda, kes on Reformierakonnas võimupoliitikat ellu viinud, on moraalselt rikutud, neil on elust omakasupüüdlik ja rahvast põlgav arusaam. Nad peaksid puhastustulest läbi käima, aga see oleks neile nagu viinaravile saatmine, mida nad vabatahtlikult ja seega puhastavalt ei teeks.
Reformierakond on ennast nurka värvinud ja nende ainus arusaam on seal edasi istuda ja tatti pritsida, lootes, et värv kuivab ja nad pääsevad ummikust kuidagi minema, et vana eluga jätkata. On naiivne nende meeleparandusele loota.
Nurka värvinud on ennast koos nendega kogu riik. Näiteks Rail Balticu puhul teavad vist kõik, et see projekt lõpeb fiaskoga, aga sinna on nii palju raha maetud, nii palju projekte ja töid on käigus ning arvatavasti liigub ka veel ehitamisrahasid, nii et hetkel ei julgeks ilmselt mitte keegi seda külmutada või koguni lõpetada. Lastakse edasi, lootuses, et mingi poolpiduse käki ikka valmis saab, mis põrumise veidigi ära varjab.
Reformierakonda ja tema puudleid saab ainult kukutada, paremal juhul valimistega, mida takistab e-valimiste juhtimispult nende kätes, halvemal juhul laialdasemate rahvaprotestidega. Aga see kamp peab lahkuma võimult ja soovitatavalt poliitikast üldse.
Uued Uudised
