Londoni King’s College’i sõjandusprofessor David Betzi väitel on paljudes Euroopa riikides praegu märke sellest, et nad on kodusõja-eelses seisundis. Tema uurimuse kohaselt on statistiliselt märkimisväärne võimalus, et järgmise viie aasta jooksul puhkeb mõnes lääneriigis kodusõda, ning arvestades Euroopa omavahelist seotust, võib see vallandada sarnaseid konflikte ka naaberriikides.
Varem suhteliselt tundmatu Betz on viimasel ajal korduvalt hoiatustega Briti ja teiste Euroopa riikide “balkaniseerumise” potentsiaalse ohu kohta. Juunis läks ta veelgi kaugemale ja ütles vestluses dokumentalisti ja endise BBC saatejuhi Andrew Goldiga, et praegu tundub olevat juba liiga hilja, et vältida asjade „väga palju hullemaks muutumist“, ning kutsus otsustajaid üles tegutsema, et lööki vähemalt leevendada.
Akadeemik ütles jahmatava hoiatuse: “Ma tõenäoliselt väldiksin suuri linnu. Ma soovitaksin vähendada oma kokkupuudet suurlinnadega, kui teil on võimalik.”
Betz usub, et tulevane vägivald on muutunud paratamatuks aastakümnete pikkuse valitsemise oskamatuse tõttu ja seda ei saa enam täielikult vältida. Seega jääb järele ainult kahju minimeerimise strateegia.
Ta ütles: “Nad ei saa midagi teha, see on sisse programmeeritud. Minu hinnangul oleme juba ületanud murdepunkti… me oleme ületanud punkti, kus oli poliitiline väljapääs. Me oleme ületanud punkti, kus normaalne poliitika suudab probleemi lahendada… peaaegu iga usutav tee siit edasi hõlmab minu arvates mingisugust vägivalda.
Kõik, mida valitsus üritab sel hetkel teha… te võite lahendada ühe probleemi, kuid see süvendab sellega teist liiki probleemi ja te jõuate tagasi vägivalla juurde. Küsimus on minu meelest tõesti kahju leevendamises, mitte tulemuse vältimises, kahjuks… Ma ei ole kuulnud usutavat poliitilist väljapääsu ja ma ei näe ühtegi poliitilist tegelast, kes oleks usutav rahvusliku päästja rollis või isegi sinnapoole pürgiv.”
Betzi nentis, et “kokkuvõte on see, et ma ei usu, et on olemas poliitiline lahendus, mis võtab kuju, et pärast mõningaid raskusi läheb kõik lihtsalt korda. Asjad on praegu halvasti, aga need lähevad veel väga palju hullemaks. Loodetavasti pärast saavad nad paremaks, aga enne tuleb läbida väga palju halvemate olukordade periood.”
Kuigi Betz ei soovinud täpsemalt ennustada, mis võib juhtuda, juhtis ta tähelepanu sellele, kui surmavad on olnud kodusõjad. Viidates näiteks Põhja-Iirimaale, kus elab vaid mõni miljon inimest, märkis Betz, et selle konflikti kõige hullemal aastal hukkus seal 500 inimest. Kui see arvestada 70 miljonile, mis on praegu Ühendkuningriigi rahvaarv, võib see tähendada, et sarnases konfliktis sureb 23 000 inimest aastas.
Põhja-Iirimaa oli siiski vähem verine kui paljud kodusõjad. Sellistes konfliktides nagu Bosnia või Süüria kodusõda hukkus üks kuni neli protsenti kogu sõjaeelsest elanikkonnast, mis tähendab, et hukkunute arv ulatuks miljonitesse.
„Ma saan aru, et see, mida ma ütlen, on äärmiselt ebameeldiv,“ märkis Betz: „Ma tahan lihtsalt öelda, kallid eliidid, teie tegevuse tagajärjed on saabunud“.
Kuigi Betz ütleb, et ta teeb need hoiatused avalikuks ainult seetõttu, et ta tahab vähendada tulevasi konflikte ja kahju, on teda oma arvamuse avaldamise eest rünnatud.
Betzi hoiatus ei ole esmakordne, kuid nagu ta väidab, tugineb see laialdasele kirjandusele ja akadeemilistele uuringutele kodusõdade põhjuste ja mõjude kohta kogu maailmas. Selle kirjanduse põhjal on ta kindlaks teinud, et lääneriikides, nagu Ühendkuningriik, Prantsusmaa või Rootsi, on juba olemas konflikti eeltingimused, mille hulka kuuluvad „kohutav sotsiaalne ebastabiilsus“, „majanduslik allakäik“ ja „eliidi väiklus“.
Tema sõnul ei ole väga heterogeensed ja homogeensed ühiskonnad kuigi altid kodusõjale. Esimesel juhul on seal nii palju väikeseid, killustunud etnilisi või identiteedirühmi, et ükski neist ei ole piisavalt tugev, et rahvast sõtta paisata ja valitsus saab kõiki „jagada ja vallutada“. Viimase puhul tekitab homogeensus tavaliselt kõrge usalduse keskkonna, kus konfliktid on tarbetud.
Kõige ebastabiilsemad on mõõdukalt homogeensed ühiskonnad, mitte ainult seetõttu, et käputäis erinevaid rühmi omab tahet ja vahendeid konkureerida, vaid ka seetõttu, et lääneriikide olukorras tajuvad senised enamusrühmad, et nende staatus võetakse ära ja nad võitleksid selle eest, et jääda domineerima.
Juunis avaldati Suurbritannias demograafilised statistilised aruanded, mis näitavad, et juba mõne aastakümne pärast jäävad valged põlisbritid riigis vähemusse. Betz ütleb, et kuigi ta võtab need aruanded teadmiseks, arvab ta, et seda ei juhtu tegelikult kunagi, sest ühel hetkel hakkavad põlisbritid tegutsema oma olukorra muutmiseks.
“Ma ei usu, et ühiskond on nii inertne,” ütleb ta: “Ma lihtsalt ei usu, et britid nõustuvad, et nad oma riigist välja tõrjutaks… Ma arvan, et inimesed lükkavad selle tagasi. Ja nad juba on, inimesed tajuvad juba praegu tungivat vajadust tegutseda, et vältida millegi sellise kaotamist, mis neile jätkuvalt väga oluline on.”
Selgitades, et ta astub kõrvale oma akadeemilise töö külma ja ratsionaalse lähenemise arutelust kodusõdade põhjustest ja nende tagajärgedest, ütles professor, et tal on „kõhutunne“, et “selle [Inglismaa] idee olemasolu… on väga tõsiselt ohus… küsimus on, kuidas [inimesed] sellele vastu reageerivad. On tõsine potentsiaal, et nad võivad reageerida viisil, mis viib meid skaalalt välja. Ma loodan, et seda ei juhtu, kuid me oleme väga ohtlikus hetkes.”
Betz pakkus välja, et kiireloomuliste meetmete hulgas, mida „seni väga hästi toimivate ja kõrgelt arenenud ja väga hästi relvastatud“ ohustatud riikide valitsused või sõjalised struktuurid peaks astuma on sammud tuumarelvade ja kultuuripärandi turvalise hoidmise tagamiseks.
Viidates endise Nõukogude Liidu kogemusele, mis 1990ndatel peaaegu et langes kodusõjani, kuid mille tuumarelvade ohutusele pööras rahvusvaheline üldsus suurt tähelepanu, ütles Betz, et tuleks „vaikselt“ koostada „varuplaanid“, millega tagataks selliste riikide nagu Ühendkuningriik või Prantsusmaa tuumaarsenali turvalisus sisemiste võimuvõitluste olukorras.
Kultuuripärandi esemete kohta märkis Betz, et nende hävitamine ei ole pelgalt kodusõdade kõrvalsaadus, vaid sageli peamine vahend teisitimõtlejate rünnakus domineeriva rühma vastu. Varem sel aastal kirjutas Betz:
“Oma vaenlase kollektiivse näo sümbolite purustamine on kodusõja strateegilise sõnumi keskne element. Lihtsalt öeldes ei ole olemas kindlamat viisi, kuidas demonstreerida ühe ühiskonnakorralduse hävimist ja selle asendamist teise ühiskonnakorraldusega. Seepärast on ikoonide hävitamine ja kodusõda olnud partnerid alates iidsetest aegadest, näiteks kui heebrealased hävitasid kaananlaste pühapaigad, kuni tänapäevani, kui Afganistani Taliban lõhkus Bamiyani buddhasid. Ka teisaldatav kunst, nagu maalid, kujud, käsikirjad ja muud väärisesemed on kodusõjas märkimisväärselt ohustatud, sest neid võib kergesti rahaks teha. Olenemata sellest, kas selle eesmärk on rikastada oportunistlikke sõjapealikuid või hankida raha relvade ostmiseks, on fakt, et laialdane rüüstamine ja oportunistlik vandalism on sellistes konfliktides endeemiline.”
Kogu tema lugu on SIIN
Allikas: Breitbart
