Riigikogu EKRE fraktsiooni kuuluv Varro Vooglaid kirjutas kommentaari õiguskantsleri paljastusele seonduvalt pangasaladuse massiivse rikkumisega ametnike poolt, osutades laiemale taustaprobleemile.
“Kõige selle taustal nähtub taas, et kuigi ametnikud seletavad meile järjekindlalt, et meie õigust eraelu puutumatusele tuleb pidevalt muudkui koomale tõmmata justkui meie endi kaitseks – kord kaitseks rahapesijate eest, kord kaitseks terroristide eest, kord kaitseks organiseeritud kuritegevuse eest –, siis tegelikkuses näib see loogika üha enam tagurpidi töötavat,” kirjutas ta.
Varro Vooglaid: „Sel nädalal tuli õiguskantsler Ülle Madise välja oma kontrolli käigus tuvastatuga, et täitmisregistri kaudu pääsevad ametiasutused kohase õigusliku aluseta ligi konto omanike pangasaladusele. Õiguskantsleri sõnul on riigiasutused teinud veidi enam kui aasta jooksul päringuid pankadesse kümneid tuhandeid kordi.
Kahtlemata asetub see juhtum ühte ritta hiljuti avalikuks tulnud PPA poolse ebaseadusliku massilise infokogumisega numbrituvastuskaamerate võrgustiku kaudu ja Riigikogu istungjärgu viimasel päeval kiirkorras vastu võetud seadusega, millega anti Rahapesu Andmebüroole (RAB) roheline tuli tehisintellektiga töödeldava ja kodanike massilise profileerimise aluseks oleva superandmebaasi rajamiseks. Kõigi nende ühiseks nimetajaks on eraelu puutumatuse põhiõiguse aina ulatuslikum koomale tõmbamine. Kusjuures võib arvata, et jutt käib vaid hiiglasliku jäämäe väga väikesest veepealsest osast.
Jäme eraelu puutumatuse põhiõiguse rikkumine
Seda konkreetset kaasust kommenteerides on esiteks oluline märkida, et pangakonto väljavõte on üks kõige tundlikumaid andmekogumeid, mida võib inimese kohta üldse saada. See paljastab tema isiklikud harjumused (kes, mida, millal, kust jne soetas), terviseseisundi (nt kulutused apteekides või kliinikutes), usulised või poliitilised veendumused (nt annetused erinevatele organisatsioonidele), sotsiaalsed sidemed (kes kellele raha kannab), majandusliku seisu ja nii mõndagi muud (sageli nt isiku asukohaandmed konkreetsel ajahetkel).
Selline teave kuulub eraelu kõige intiimsemasse ossa ja selle kaitse on tagatud otse põhiseadusega – paragrahv 26 sätestab õiguse eraelu puutumatusele ning paragrahv 43 keelab sidevahendite saladuse rikkumise. Kui riik sellele teabele vabalt ligi pääseb, ilma selgelt sätestatud ja kitsalt piiritletud seadusliku aluseta, siis ei ole mõtet mingist eraelu puutumatusest rääkida. Vastupidi, siis oleme jõudnud olukorda, kus riigivõim saab vajadusel iga inimese elu detailselt läbi valgustada – sõltumata sellest, kas on alust või mitte. Seda ei saa pidada pelgalt tehniliseks eksimuseks, vaid see kujutab endast fundamentaalset ohtu põhiseaduslikule korrale.
Lisaks põhiseadusele kaitseb eraelu puutumatust ka Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8, mis sätestab õiguse era- ja perekonnaelu puutumatusele. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt rõhutanud, et isegi riiklik julgeolek või kuritegevuse vastane võitlus ei õigusta meelevaldset või piiritlemata ligipääsu delikaatsetele andmetele, nagu pangakonto väljavõtted. Iga selline sekkumine peab olema seaduslik, vältimatult vajalik ja ühtlasi proportsionaalne. Antud juhtumi puhul on aga juba testi esimene, seaduslikkuse komponent puudu, mistõttu on Eesti Vabariik rikkunud ka oma rahvusvahelisi kohustusi.
Veelgi enam, kui riigiasutustel kinnistub harjumus tegutseda eraeluliste andmete töötlemisel ilma seadusliku aluseta, kujuneb riigi ja kodanike vahel välja süsteemne usalduskriis. Või kui täpsemalt väljenduda, siis usalduskriis muudkui süveneb, sest jõuliselt välja kujunenud on see juba ammu, mh koroonaajal ja vastupidiselt valimiste eelsetele lubadustele muudkui makse tõstes.
Milles seisneb ametnike vastutus?
Seega, pangasaladuse rikkumine ei ole siin üksnes vormiline või tehniline eksimus, vaid olulise kaaluga õigusrikkumine, mis puudutab põhiseaduslikke alusväärtusi. Kuigi õigusriigis peaks õigusrikkumisele järgnema vastutus, kostub juba hääli, et eesmärgiks tuleks seada probleemile lahenduse leidmine, mitte süüdlaste otsimine. Ehk kordub sama muster, mida nägime, kui avalikustati, et PPA on kogunud ilma õigusliku aluseta massiliselt infot autode ja nende kasutajate liikumise kohta.
Aga tegelikult ei välista üks teist – või täpsemalt öeldes: oluliseks osaks probleemile lahenduse leidmisest on ka vastamine küsimusele, kes ja kuidas õigusrikkumiste eest vastutab. Veelgi enam, küsimus vastutusest on probleemile lahenduse leidmise seisukohast võtmetähtsusega, sest kui õigusrikkumistele ei järgne konkreetset isiklikku vastutust, siis puudub alus loota, et õigusrikkumised muudkui ei jätku ja jätku. See on ilmselge.
Paraku on Eestis täiesti kaotsi läinud arusaam, et ametnikud peavad võtma õigusrikkumiste eest vastutuse. Vastasel juhul peaks RAB-i juht olema juba teatanud tagasiastumisest. Seejuures on tähelepanuväärne terav kontrast reaktsioonide vahel, mis järgnevad kodanike ja riigivõimu (ametnike) poolsetele õigusrikkumistele – kodanike rikkumiste puhul ei räägita kunagi sellest, et ärgem otsigem süüdlasi, ametnike rikkumiste puhul on see aga standardnarratiiv.
Kuidas vastutavad pangad?
Lisaks ametnike vastutusele peaks tõstatama ka küsimuse sellest, milline on kõnealuses seoses pankade vastutus. Lõppude lõpuks on ju pankade kohustus kaitsta pangasaladust, mh riigiasutuste eest. Kui aga riigile võimaldatakse sisuliselt vaba ligipääs pangakontode väljavõtetele, ilma et selleks oleks seaduslikku alust, siis jäetakse kõnealune äärmiselt oluline kohustus täitmata.
Seejuures ei saa pangad piirduda üksnes vaikiva osalusega. Kui nad on teadlikud, et andmepäringuid tehakse ilma selgelt sõnastatud seadusliku aluseta – nagu õiguskantsleri hinnang viitab –, siis on nende kohustus sekkuda, keelduda andmete edastamisest ning pöörduda vajadusel järelevalveasutuste poole. Passiivne kaasosalus või mugav koostöö ei vabasta panku vastutusest – pigem vastupidi, see muudab nad aktiivseteks osalisteks õigusrikkumises.
Nii kerkib küsimus: kus on olnud pankade sisekontroll, juriidilised osakonnad ja juhatused sel ajal, kui tuhandete inimeste kontoandmeid on vaadatud ilma seadusliku aluse ja adekvaatse järelevalveta? Kui nad pole sellist jämedat õigusrikkumist märganud, on tegemist lubamatu hooletusega. Kui nad aga on seda märganud, ent vaikisid, on see juba omaette tõsine probleem, mis vajab eraldi tähelepanu.
Vajame kaitset riigivõimu eest
Kõige selle taustal nähtub taas, et kuigi ametnikud seletavad meile järjekindlalt, et meie õigust eraelu puutumatusele tuleb pidevalt muudkui koomale tõmmata justkui meie endi kaitseks – kord kaitseks rahapesijate eest, kord kaitseks terroristide eest, kord kaitseks organiseeritud kuritegevuse eest –, siis tegelikkuses näib see loogika üha enam tagurpidi töötavat.
Kodanike kaitsmise sildi all rajatakse, laiendatakse ja süvendatakse järk-järgult jälgimisühiskonna süsteeme, mis ei kaitse kodanikke kurjategijate eest, vaid mille taustaks on kõigi kodanike kohtlemine potentsiaalsete kurjategijatena ja seetõttu arusaam, et kõik kodanikud tuleb allutada aina ulatuslikumale kontrollile. Korratakse, et “kui sul pole midagi varjata, pole sul midagi karta” – ent see on ohtlik mõttekäik, mis ignoreerib süütuse presumptsiooni olulisust vaba ühiskonna aluseväärtusena ja hägustab põhiõiguste tähendust. Põhiõiguste juureks on inimväärikus, mitte see, kas tal on või ei ole midagi varjata. Rääkimata sellest, et kodanikel on igati loomulik õigus omada riigivõimu suhtes saladusi.
Üha enam saab selgeks, et tegelikkuses vajab kodanik ennekõike kaitset riigivõimu enda eest – just seetõttu, et ajaloolised kogemused kombineerituna tehnoloogiliste võimaluste plahvatusliku laienemisega võimaldavad kergesti mõista, kui kiiresti võivad kontrollimehhanismidest saada inimliku vabaduse mahasurumise vahendid. Kui riik ütleb, et ta kaitseb sind, kuid seab selle tingimuseks sinu loobumise oma eraelu puutumatuse põhiõigusest, siis ei ole see enam kaitse – see on sõltuvus, allutamine. Kaitse, mis eeldab pidevat järelevalvet, kontrolli ning andmekogumist ja -töötlemist, mh pidevalt toimetava tehisintellekti abil, ei ole õigusriiklik kaitse – see on olemuslikult totalitaarse riigivõimu teostamise muster.
Mina ei soovi mingit niisugust “kaitset”, mille hinnaks on põhiõiguste sisuline tühistamine. Koroonaajal nägime seda tendentsi selgelt ja näeme jätkuvalt. Kui kodanikele pakutakse vabadust ainult tingimusel, et nad sisuliselt sellest loobuvad, siis mis vabadus see on? See on pseudovabadus, vabaduse illusioon, kus kodanikele ei jäeta tegelikult valikuid, vaid nende õigused ja vabadused võetakse ära – mitte ühekorraga, ent samm-sammult edasi liikuva protsessina.
See on väga oluline arutelu koht, sest küsimus ei ole pelgalt eraelus või tehnilises andmekaitses – küsimus on selles, millistele ideaalidele rajatud ühiskonda me loome, millise riigivõimu käsitlusega oleme valmis leppima ning millist riiki oleme nõus ülal pidama. Kui me ei peatu ja ei sea piire, siis järgmine põlvkond peab juba üles kasvama väga selges teadmises, et kogu meie elu (nii eraelu kui avalik elu) ongi riigi totaalse jälgimise objekt – ning et see on nö normaalne. Seda normaliseerimist tuleb vältida, enne kui sellest saab pöördumatu uus reaalsus. Kuigi, tõsi, võimalik, et juba ongi saanud, ilma et me seda teadvustaksime või tunnistaksime.
Demokraatlik illusioon varjab vaba ühiskonna lämmatamist
Muuseas, ühtlasi nähtub kõnealusest kaasusest ka see, miks püütakse sularaha kasutamise võimalusi üha koomale tõmmata ning sundida inimesed arveldama üksnes pankade vahendusel. Põhjus on lihtne: nii omatakse kodanike arveldustest täielikku ülevaadet ning selle kaudu omakorda kodanike üle ulatuslikku kontrolli. Ehk püüdlus juurida välja sularaha kasutamine on oluliseks osaks ühiskondliku vabaduse mahasurumise püüdlusest.
Ühiskondliku vabaduse mahasurumise püüdlus liigub aga muudkui edasi ja edasi – visalt ja järjekindlalt –, täiesti sõltumatuna demokraatlikest protsessidest. See ei sünni rahva tahtest ja valikutest, avalikust arutelust ega valimistulemustest, vaid kulgeb läbi halduskorralduse, määruste, personalivalikute, andmekogude, infosüsteemide vaikse laienemise ning järelevalveta praktikate kinnistumise. Erinevates riikides paralleelselt, ühe ja sama mustri alusel. Selles protsessis ei ilmne kunagi murdepunkte, kuid järk-järgult hääbub kodanike privaatsus, autonoomia ja usaldus, ilma et nad ise mõistaksid, kuidas ja millal see juhtus.
Ilmneb, et demokraatlikud institutsioonid, mis peaksid toimima riigivõimu piiratuse garantiidena – nagu parlament, järelevalveorganid või kohtud –, toimivad tihti vaid formaalselt, ilma et need suudaksid tegelikult takistada bürokraatliku tehnokraatia laienemist. Sageli on need institutsioonid kas infosulus, hõivatud muude, ebaoluliste ülesannetega või lihtsalt liialt sõltuvad samadest struktuuridest, mida nad peaksid kontrollima.
Seejuures on valimistel, aruteludel või erakondlikel seisukohtadel reaalsete ühiskondlike protsesside muutmisele väga piiratud mõju. Reaalsed otsused langetatakse pea alati kabinetivaikuses või infosüsteemide uuendamise ja laiendamise protsessis, millest avalikkusel puudub arusaam ja mille üle puudub sisuline poliitiline kontroll. Nii osutub demokraatia justkui kattelooriks või viisakaks fassaadiks, mille taga teostub üha jõulisemalt bürokraatlik autoritaarsus.
Kui ühiskond ei tunneta ega suuda takistada neid suundumusi – ei suuda isegi nende vastu märkimisväärselt protesti avaldada –, ei toimu põhiseaduslike vabaduste tühistamine kunagi lärmakalt. See toimub vaikselt, ratsionaalsuse maski kandes, kodanike heaolu lubades ja pidevalt ohtudega hirmutades. Lõpptulemusena ei saa aga enam rääkida vabast ühiskonnast, vaid üksnes tehniliselt tõhusast, kontrollitud ja manipuleeritavast populatsioonist, mille liikmete privaatsus on kadunud ja mille poliitiline mõjuvõim on üks suur illusioon.”
