Just enne ODIRHi raporti oodatavat tulekut esmaspäeval ja pärast vabariigi valimiskomisjoni juhi Arne Koitmäe vassimisi e -hääletuse osas läinud esmaspäevases Riigikogu korruptsioonikomisjonis, otsustas valimiskomisjon eile häältega 4:3, et tänavustel valimistel jääb m-hääletus ehk nutitelefoniga hääletamine ära.
“Kaalusime ja hääletamine oli tasavägine. Peale jäi seisukoht, et küsimus vajab veel täiendavat arutelu, aga ajaaken kohaliku omavalitsuse volikogu valimisteni on selleks liiga lühike,” põhjendas valimiskomisjoni esimees Ingrid Kullerkann ERRile.
Samas kutsus valimiskomisjoni esimees Kullerkann eile digiõiguste aktivisti ning e-hääletamise kauaaegse vaatleja ja kriitiku Märt Põderi ja teiste vaatlejate “avalikult” koosolekult kõrvaldamiseks politsei, olgugi et vaatlejad soovisid vaid, et neile selgitataks, millisele õiguslikule alusele tuginedes nõutakse nende “avalikult” koosolekult lahkumist.
Loomulikult võib siin näha teatud seoseid…
Märt Põder kirjutab sotsiaalmeedias:
Jääb lugeja otsustada, kas need sündmused on omavahel seotud otseselt või kaudsemalt või kuidas on kõige sellega seotud Arne Koitmäe praadimine esmaspäevasel korruptsioonikomisjoni istungil, aga mobiilihääletuse tagasilükkamise põhjuste hulgas kordus leitmotiivina probleem auditeerimisega, sj olla VVK liikmed saanud mobiilihääletuse kasutamise otsustamise jaoks olulise auditiraporti enda valdusse alles koosoleku hommikul.
Mäletatavasti oli esmaspäevasel korruptsioonikomisjoni istungil arutuse all, et Koitmäe oli mõtelnud välja ja omistanud audiitorile “pistelised kontrollid”, mis tema jutu järgi olla välistanud temapoolse võltsimise 2023. aasta Riigikogu valimistel, aga mida tegelikult siiski ei tehtud. Ka mobiilihääletuse testimise käigus sündinud audiitoriraportis olid mõned modaalsused, mis tekitasid VVK liikmetes õigustatud küsimusi — raport kinnitas, et mõnda asja olevat küll võimalik auditeerida, aga ei kinnitanud, et seda tehti.
Seda küsimust püüdis küll RVT tehnik Indrek Leesi silmatorkava kangelaslikkusega omalt poolt selgitada, aga selgitus käis ringis ning jõudis üha välja selleni, et kõik on “auditeeritav” ja auditeeritavus on “piisav” — kuid ta siiski ei saanud kinnitada, et kõike vajalikku protsessi käigus ka faktiliselt auditeeriti. Pole küll eriti põhjust kahtlustada, et VVK liikmed märkimisväärselt aru said, mille üle nad üldse otsustavad ja mille alusel, kuid auditeerimise teemal paistsid nad olevat tabanud ühise tooni.
Niimoodi kinnitasidki Teet Raidma ja end Kerdina tutvustanud Epp Hannuse asendusliige, et nende meelest on auditeerimisega seotud probleemid tänaseks siiski üldiselt ületataud, Airi Mikli, Sirje Kaljumäe, Dilaila Nahkur-Tammiksaar ei pidanud aga auditeerimist eri põhjustel piisavaks, Olari Koppel alustuseks projekti vedanud RVT ja RIA inimesi tehtud töö eest hoolega tunnustades lõpuks nentis, et valimised polegi tingimata Egiptuses palmi all tehtav toiming.
Selle peale ei jäänud VVK esimehel Ingrid Kullerkannil enam muud kui nentida, et tema hääl enam midagi ei muuda, esineda kõnega skepsisest, kuulutada, et tema on m-hääletuse 2025. aastal kasutamise poolt, aga lisas Riigikohtu esimehe Villu Kõve kaasuse 5-23-20 kuulsa konkureeriva arvamuse kajana, et küllap on oluline, et asjad mitte ainult ei oleks, vaid ka näiksid ausad.
Sellega oli m-hääletuse kasutamine 2025. aasta KOV valimistel häältega 4:3 tagasi lükatud.
Jääb segaseks, kas järgnev tulenes pingelangusest või pettumusest või muudest inimhinge keerukustest, aga kui järg jõudis AvTS §35 lg1 p9 alusel ametkondlikuks kasutuseks mõeldud materjali arutava päevakorrapunkti juurde, siis palus VVK esimees Ingrid Kullerkann lahkuda nendel, kes pole osalema määratud.
Kuna kolm vaatlejat istmetelt ei tõusnud, langesid pilgud meie peale, kes osalesime koosolekul sõnaõiguseta, st vaikivate vabakuulajatena.
Pärast loetud sekundeid vaikust ja veendumist, et tõepoolest pöördutakse meie poole, osutasin koosoleku keskel toimunud vahejuhtumile, kus Ingrid Kullerkann tõusis oma auväärsest koosolekujuhi toolist, jalutas minu lauakese juurde ja uuris mult, ega ma ei lindista — et nüüd on mul sellele sarnaselt ka talle väike palve, et ta selgitaks, mis alusel peaksime seaduse järgi avalikult koosolekult lahkuma.
Järgnes midagi, mida olen kogenud korra ühes Tartu baaris, kus uurisin WC-ukse ees ukerdanud noormeestelt, kas nad lähevad sisse või tulevad välja.
Ingrid Kullerkann küll ei ähvardanud mind pöördumatute tagajärgedega füüsilise vägivallaga, kuid tema reaktsioon oli vähemalt samal määral ülepakutud, sest igati põhjendatud taotlusele vastas ta deklaratsiooniga, et tema ei hakka millegi üle debateerima ja ilmselt tuleb kutsuda politsei. Seejärel kuulutas ta välja 10-minutise vaheaja ja marssis ruumist välja.
Raske ütelda, miks ei võinud ta kolmele vaatlejale selgitada, mis alusel ta neid eemaldada soovib, eriti pidades silmas, et Riigikohus varasemas kaasuses 5-25-3 andis õiguse ainult elektrooniliselt koosolekult eemaldamiseks, sj nii ebaselgete põhjendustega, et põhjustas viieliikmelises kolleegiumis ühe eriarvamuse ja täiendava arvamuse.
Kui kümnekonna minuti pärast saabus kaks politseinikku, saatjaks kõrvuni naeratav Arne Koitmäe, ei saanud nad esiti aru, kellega nad peaks suhtlema ja jalutasid minust üldse mööda kahe teise vaatleja juurde, kes selgitasid toimunut ja oma hämmastust. Näitasime politseinikele isikutunnistusi ja ütlesime, et oleme enda teada avalikul koosolekul.
Mina omalt poolt ütlesin, et põhjustasin ilmselt olukorra oma lihtsa küsimusega, aga ei pea küsimust sugugi õigustamatuks, sest avalikus asutuses toimuva avaliku koosolekuga peaks minu arvates kaasnema mingi põhjendus, miks sellelt osalejaid eemaldatakse ja põhjendust meile ei lubatud. Sulev Svilponise jaoks oli see juba mitmes kord niimoodi koosolekult eemaldatud saada, kusjuures viimati märgiti, et ta lahkus koosolekult omal soovil, mis polnud tõsi.
