Värsked uudised andsid teada majanduse langusest Eestis käesoleva aasta esimeses kvartalis 0,3 %. See on ka loomulik, sest suurenenud maksud võtavad majanduskäibest raha vähemaks. Inimestel on vähem võimalik teha oma eluks vajalikke kulutusi. Seda momenti on ka uudistes kajastatud.
Lisaks sellele avaldab majanduskasvu pidurdavat mõju kärpekampaania, mille tulemusena koondatakse massiliselt inimesi, suletase riigiasutusi kohtadel, vähendatakse kohalike omavalitsuste tulubaasi, suletakse koole ja lasteasutusi, vähendataks raha erinevateks lastetoetusteks ja spordi ning kultuuri finantseerimiseks. Inimesed on sunnitud oma elukohtadest lahkuma ja püüdma piskuga hakkama saada suuremates linnades.
Ka suuremates linnades vähendatakse sisemajanduse kogutoodangut. Näiteks Tallinna linnavalitsus kavatseb likvideerida elu Balti Jaama ümbruses, likvideerides maakonnaliinide busside peatuskoha Balti Jaama juures. Tuleb arvestada, et see samm mõjub pärssivalt kogu sealse ümbruskonna majandustegevusele. Kaotavad kõik ärid lähiümbruses. Kuid kui linnavalitsuse plaan on muuta elu vanalinnas ja Balti Jaama ümbruses kohalikule elanikkonnale veelgi kättesaamatumaks kui praegu, siis pole teha midagi.
Ka senised transpordikorralduse muudatused on kandnud eesmärki linna ja maakonna kodanikud linnast eemal hoida. Miks muidu muudetaks liiklusskeemi nii, et pärssida linnale juurdepääsu ja liiklust Tallinna kesklinna piirkonnas? Miks raskendatakse kesklinna piirkonnas mootorsõidukite parkimist? Selle tulemuseks on kaubandus- ja teenindusasutuste massiline sulgemine linnas ja nende tegevuse märkimisväärne piiramine. Kas tõesti arvatakse, et selline käitumine mõjub sisemajanduse koguprodukti suurendavalt?
Võib-olla on siin tegemist lihtsalt sellise ajajärguga, kus mõistus kipub nabast allapoole vajuma ja tasakaal ülakeha ja alakeha vahel kipub kaduma. Vestlesin ühe oma tuttavaga, kes pisut inimese energia küsimustega tegeleb. Tema väitis, et enne 60-ndaid aastaid ei ole tasakaalu mõtet loota. Nii et hüvasti mõistus!
Metsikut tsentraliseerimistungi suurte komplekside ehitamiseks nii tervishoius kui kultuuris, spordis ei saa kuidagi pidada sisemajanduse koguproduktile suurendava tegurina. Ehkki minu arvates kahaneva elanikkonna tingimustes ei pea majandus kasvama, ei peaks ta ka kahanema kiiremini kui kahaneb elanikkond.
Majanduse kiire kahanemine võimaldab kindlasti kiiremini saavutada viieprotsendist kaitsekulude osakaalu majanduses jättes elanikkonnale ja riigile olulised muud kulud tegemata. Jääb vaid küsida, milleks on vaja osta relvastust ja laskemoona, kui midagi enam kaitsta ei ole? Oleme paljudes kohtades elu likvideerinud ja inimesed on kolinud suurematesse linnadesse. Kas soovime seda kurssi jätkata?
Gunnar Lambing
