E200 ridades parlamenti purjetanud Kalev Stoicescu, kes on varem olnud Eesti suursaadik USA-s, töötanud pikalt kaitseministeeriumis, välisluureametiga tihedates sidemetes olevas Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuses ning istub praegu riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehe kohal, nõuab ERR-is avaldatud artiklis, et NATO sekkuks totaalsesse sõtta Venemaaga.
Muu hulgas toonitab Ukrainale tuumavihmavarju nõudev Stoicescu, et “sõja viimine Venemaa territooriumile massiivsete, täpsete ja hävitavate kauglöökide abil on ainus viis terrori lõpetamiseks”. See on eriti tähendusrikas teadmises, et samal ajal seisab läbi ja lõhki süvariiklase profiilile vastav mees niisuguste löökide andmiseks tarvilike USA relvasüsteemide Eesti pinnale paigutamise eest.
Pidades silmas ka kaitseväe juhataja Andrus Merilo poolt kinnitatud tõsiasja, et NATO ja Venemaa vahetu sõja korral kanduks sõjategevus paratamatult ka Eesti pinnale, tuleb niisuguses olukorras paratamatult püstitada küsimus sellest, kelle huve Stoicescu jutt ja tema laiem tegevus teenib. Kindlasti on see globalistlike võimuringkondade huvides, et Venemaaga piirnevad riigid Eestist Gruusiani annaks end Venemaaga sõjapidamise tandriks, aga Eesti vaatest oleks see katastroof, mida peab iga hinna eest vältima.
Eesti välispoliitikaks nimetatud protsesse jälgides ilmneb ikka ja jälle tõdemus, et meie rahva ja riigi huve saab reeta mitte ainult ida poole. Paraku on selle reaalsuse suhtes julgeolekuasutuste silmad suletud, sest Eesti huvide reetmist lääne suunal nimetatakse hellitavalt liitlassuhete edendamiseks. See ei muuda aga tõsiasja, et Eestis on terve rida poliitikuid ja ametnikke, kes tegutsevad päevast päeva USA neoconide, mitte meie rahvuslike huvide teostamise nimel.
Ei maksa üllatuda, kui see kõik päädib Eesti jaoks väga süngete tagajärgedega. Ikka ja jälle tasub meenutada seda, mida ütles meile mullu sügisel Budapestis toimunud kohtumisel Ungari välisminister Péter Szijjártó: ungarlased on oma tuhande-aastasest omariikluse kogemusest õppinud, et millal iganes hakatakse Ungari jaoks välispoliitilisi otsuseid langetama väljaspool Ungarit, lõpeb see ungarlaste jaoks hävinguga. Puudub põhjus arvata, et Eesti kohta see tõdemus ei kehti.”
Varro Vooglaid, Riigikogu EKRE fraktsiooni saadik
