Teisipäeval menetleti Riigikogus võrdlemisi bürokraatlikuna tunduvat raamatupidamisseadust, kuid EKRE fraktsiooni saadik Evelin Poolamets paljastas, millised lõksud muudatustes peituvad.
“Selle eelnõu sisu ja tagajärjed on tõsiselt murettekitavad, sest selle kaudu kehtestatakse ettevõtetele nõuded, mis meenutavad plaanimajandusele omaseid praktikaid.
Kestlikkuse aruande kohustus surub ettevõtetele peale Euroopa kestlikkuse aruandluse standardeid, mis nõuavad ulatuslikku aruandlust keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisvaldkondades. Ettevõtted saavad lisaks niigi pingelisele äritegevusele lisakohustuse hakata oma ettevõttetes edendama mitmekesisust ja kaasamist.
Me ju teame, mida see tähendab. See tähendab vasakideoloogiate pealesurumist ettevõtlusele. Ideoloogiate jaoks peaksid olema erakonnad, mitte metallitööstus või lehmalaut. Kestlikkuse aruandega kaasneb süstemaatiline surve, mille järgi ettevõtted peavad hakkama kaitsma sotsiaalseid sugusid, mida olevat sadu; peavad hakkama jälgima seksuaalseid sättumusi, et töökollektiivis oleks kultuuriline mitmekesisus; et islamiusulistel oleks palvetundide jaoks kõik tingimused loodud, ole või rongijuht. Just selliseid sotsiaalseid propagandistlikke standardeid hakataksegi selle eelnõu järgi peale suruma.
Kestlikkuse aruande koostamise kohustus tähendab ettevõtetele tohutuid lisakulusid: tuleb palgata uusi spetsialiste, investeerida IT-süsteemidesse ja sukelduda bürokraatiarägastikku. Esialgsed hinnangud näitavad, et aruandluse juurutamise kulud võivad ulatuda kümnete või sadade tuhandete eurodeni aastas. Selle asemel, et ettevõtted saaksid investeerida tootearendusse, innovatsiooni, suunatakse nende ressursid Brüsseli bürokraatianõuete täitmisesse. Kas see pole otseses vastuolus ettevõtluse põhimõtetega – luua väärtusi, teenida kasumit ja edendada majanduskasvu?
Kestlikkuse aruandega seatakse esikohale ideoloogia ja vasakliberaalsed väärtused, jättes kõrvale ettevõtlusvabaduse. Ühtset standardit sunnitakse peale, sõltumata ettevõtte tegevusvaldkonnast või tegelikest võimalustest. See meenutab kommunismi, kus majandust juhiti ideoloogiliste eesmärkide täitmise nimel. Sama mustrit võib näha ka siin: ettevõtted peavad hakkama täitma eesmärke, millel pole midagi pistmist nende põhitegevuse või kasumlikkusega.
Ettevõtete juhtimisstruktuuridele kehtestatakse kohustus peegeldada ühiskonna mitmekesisust, sealhulgas kultuurilist ja rassilist, aruannetes tuleb esitada andmeid juhtkonna koosseisu kohta, näiteks naiste ja vähemuste osakaalu [kohta]. Kas tõesti tekib olukord, kus trahvi vältimiseks tuleb hakata homoseksuaalseid juhte rentima? Kas selline nõue ei ole oma olemuselt absurdne? Samuti nõutakse, et ettevõtted looks mehhanismid, mis võimaldavad töötajatel osaleda otsustusprotsessides.
Näiteks nähakse ette, et ametiühingud ja töötajate esindajad peaksid sekkuma ettevõtte strateegilisse juhtimisse, sealhulgas kestlikkuse eesmärkide täitmisse. Kas see pole samm natsionaliseerimise suunas? Kas uus vilepuhuja seadus hakkab töökollektiivis tooma esile ideoloogilisi konflikte, kui keegi eksib vähemuse diktatuuri vastu? Kuigi räägitakse eelkõige suurettevõtetest, puudutab eelnõu ka paljusid väiksemaid ettevõtteid. Ajaraamid on ebareaalsed, ebaõiglased, ettevõtetele jäetakse liiga vähe aega täiesti uute standardite rakendamiseks.
Majandusaasta aruande sidumine kestlikkuse aruandega on absurdne. Need kaks dokumenti käsitlevad täiesti erinevaid teemasid. Sellest tulenevalt ei peaks seda eelnõu arutama mitte majanduskomisjonis, vaid võiks kaaluda täiesti uut komisjoni, näiteks ideoloogia komisjoni loomist, arvestades Brüsselist tulevaid direktiive.
Kokkuvõttes meenutab kestlikkuse aruande kohustus kommunistlikke süsteeme, kus majandus allutati poliitilistele ideoloogiatele. Me ei tohi lubada, et meie ettevõtted muudetakse järjekordse ideoloogilise eksperimendi ohvriteks. Head saadikud! Kui te seda eelnõu toetate, siis ma ei tea, kas ma peaks teie pärast häbi tundma või hoopis teile kaasa tundma.”
