Esmaspäeval käis justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakosta Riigikogus andmas ülevaadet “Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030” elluviimisest. Muuhulgas pärisid EKRE saadikud aru, miks Pakosta ei kavatse peaprokurörikandidaati EKRE-le tutvustada ning ministri vastustevooru lõppedes sõna võtnud Kert Kingo kritiseeris Pakosta juttu karmilt.
Kert Kingo: “Mida me siin kuulsime? Justiitsminister, kes räägib õigusriigist, tuleb siin puldis vaenukõnet tegema ühe parlamendierakonna suhtes, unustades ära, et need parlamendi liikmed esindavad siin oma valijaid. Justiitsminister, kes hetkel voolib ministeeriumis uut vaenukõneseadust, ise tuleb vaenu levitama, sest temale ei meeldi, kui tuuakse välja kriitikat.
Ma ei saanud ainult sellest aru, mille suhtes kriitikat. Kas see, et kohtuotsustes toodud rikkumised tuuakse välja, tähendab seda, et see on isiklikuks minemine? Minister süüdistas siis kohtunikke või? Täiesti segaseks jäi see asi. Et nüüd on kohtunikud süüdi, et nemad on tuvastanud, et keegi rikkus. Ei tohi rääkida sellest, see on isiklik. Sel juhul, hea minister, on kõik kohtuotsused isiklikud. Mis te nüüd siis ette võtate?
Probleem on selles, et räägitakse jah kõlavate sõnadega, et meil on õigusriik, aga kui me hakkame kitsaskohti välja tooma, siis ei tohi rääkida, siis näidatakse näpuga ja siis hakatakse vaenu õhutama. Ei sobi, ei tohi. Mis on tegelik eesmärk? Eesmärk peaks ju olema olukorda paremaks teha – sellega, et me vaikime probleemid maha, olukord paremaks ei lähe – ja püüelda õigusriigi poole, sest õigusriigi mõiste on löönud väga kõikuma väga paljude inimeste jaoks, keda me siin kõik esindame.
Kohtureform – ka see on teema, millest minister väga uhkelt ja kõlavalt rääkis. Aga kohtunikud ei ole ju rahul selle reformiga, mis ministeeriumi tubades kokku voolitult tundub väga hea idee, aga praktikas teeb olukorra kohtunike jaoks ebameeldivamaks. Ma olen rääkinud väga mitmete kohtunikega, on rahulolematus. Ja seda siin võidukalt rääkida, kuidas nüüd reformime kõvasti, nagu see oleks kõige suurem saavutus – no ma ei tea, võiks tagasisidega arvestada, nendega, kes selle läbi peavad oma tööd muutma ja keda see otseselt puudutab.
Ka see ülevaade, mis siin tehti kuritegevuse ja kriminaalpoliitika suhtes – räägitakse olukord ilusamaks, ilustatakse. Meil on nii ilus ja õilis riik! Päriselu ei ole selline. Varavastased kuriteod on igapäevased ja keegi ei taha tegeleda sellega, ka isikuvastased, mida eelkõnelejad on maininud, siin ära märkinud, ainult sagenevad. Inimesed ei saa enam abi riigilt, nad ei saa kaitset. Ja seda arvesse võttes on täiesti kohatu siin rääkida ilusast elust, kui turvaline ja rahulik meil siin kõik on.
Mulle tundub, et Justiitsministeerium ei ole väga kursis, mis päriselus toimub, kuidas need asjad tegelikult on. Tuli siia pulti ainult ilusaid loosungeid loopima ja rääkima, nagu omal ajal räägiti meile lootusrikkalt sellest peatselt saabuvast kommunismist. Täpselt sama tunne jäi siin.
Minu soovitus on see, esiteks, et minister ei vaenaks siin ühte konkreetset parlamendierakonda, saaks aru, mis on kohtuotsuste sisu ja mille põhjal kohtunikud otsuseid langetavad, et see ei ole isiklik rünnak, kui juhitakse tähelepanu rikkumistele ja tuuakse välja kriitikat, ning et minister süveneks oma valdkonda tegelikkuses ilma seda ilustamata ja näitaks tahet probleeme tõesti lahendada ja pakkuda Eesti inimestele turvalist elukeskkonda.”
Liisa Pakostat kritiseerisid teisedki EKRE saadikud.
Rain Epler: “Mul on võib-olla natuke laiem küsimus, mitte nii konkreetselt just selle päevakorrapunkti kohta, aga mõnes mõttes siiski. Eks riigis ju seda õiguslikku situatsiooni ja ka kuritegevust ju mõjutab usaldus institutsioonide vastu, sealhulgas valitsuse vastu ja nii edasi.
Ma loen uudistest, et Pakosta ei kavatse peaprokurörikandidaati EKRE-le tutvustada. Muidugi on võimalus, nagu meie eelmine peaminister ütles, et meedia valetab, et sealt ei maksa uskuda, mida kirjutatakse. Öelge siis, kui ajakirjanikud on valesti teie mõttest aru saanud, aga kui nad ei ole, siis see ikkagi pani mind mõtlema, selline väljaütlemine ühe parlamendierakonna suunas, kellel on siiski ka palju toetajaid. Kuidas te näete, kuidas see põhjendatud on, nagu selliselt, ma ütleksin, ma ei tea, kas üleolevalt või kuidagi niimoodi, ministril käituda. Ja milline see mõju võib olla inimestel valitsuse ja ka konkreetselt teie usaldusväärsuse vastu?”
Varro Vooglaid: “Jätkuks eelmisele küsimusele ma küsin siis seda, et kas te ei arvesta selle võimalusega, et tegelikult te ju kaldute kõrvale sellisest normaalsest demokraatlikust protsessist, kus tuleb arvestada ka nende seisukohtadega, mis on tegelikult näiteks kohtusüsteemi suhtes või prokuratuuri suhtes tõesti väga kriitilised? See, et teie seisukoht on teistsugune ja teie seisukoht ei ole nii kriitiline kohtusüsteemi suunal või prokuratuuri suunal, ei tähenda, et kõrgetele positsioonidele välja käidud kandidaadid ei peaks vastama ka nende küsimustele, kellel on väga kriitiline seisukoht. Minul endal näiteks on küll väga tõsiselt põhjust olla kriitiline kohtute tegevuse suunal, olles ise osalenud mitmetes menetlustes ja nähes, kui kallutatult kohus tegutseb. Ja mul oleks väga tõsiseid küsimusi esitada nii riigikohtunikele kui ka alama astme kohtute kohtunikele. Ja kui te justiitsministrina selles olukorras ütlete, et aga ma arvan, et te ei peagi saama neid küsimusi küsida, sest teil on valed seisukohad, siis see ei kõla kuidagi eriti hästi.”
Anti Poolamets: “Te just nimetasite prokuröri ja isiklikke rünnakuid. Aga kust jookseb piir kriitika ja isikliku rünnaku vahel? Mina näen küll, et tehakse raskekujulist praaki, ma olen seda ise näinud praeguse peaprokuröri osas. Ta on nii suurt praaki teinud, et teda võiks lausa taandada selle eest. Mis me siis teeme? Kas see on isiklik rünnak? Vaadake, kõige lihtsam on öelda: vihakõne, olge vait, ärge kritiseerige midagi. See on teie lemmikinstrument: vihakõne. Tegelikult see surub just nimelt vaba mõttevahetuse maha, et te sildistate kohe isiklikuks rünnakuks, sildistate vihakõneks. See on ju vana nipp oponentide mahasurumiseks. Kuidas te selles osas kommenteeriksite, kus on siis piir?”
Allikas: Riigikogu stenogrammid
