Euroopa Liidus kütab kirgi nn Mercosuri leping Lõuna-Ameerikaga, millest siinsed farmerid kardavad ennekõike seda, et kauge intensiivse põllumajandusega kontinendi maad paiskavad Euroopa turule odava toodangu, millega kliimanõuetega kinni seotud Euroopa konkureerida ei suuda.
See on üks esimesi selgelt nähtavaid juhuseid, kus ennast kliimavõitluse avangardiks pidav ja seetõttu peaaegu ainsana iseennast laialdaselt piirav Euroopa Liit kaotab seetõttu maailmamajanduses konkurentsivõime.
Lõuna-Ameerika riikide ühisturul ehk Argentiinas, Brasiilias, Paraguays ja Uruguays, kus on tugev loomakasvatus, eriti sealses pampa- ehk stepivööndis, pole rohepööre sugugi nii ekstreemne, tootmiskulud on seetõttu kordades madalamad ja konkurentsivõime tugevam. Isegi sealne looduslik loomaliha on tervislikum, sest loomi peetakse laialdastel pampa-aladel.
Euroopa farmerid pole endastmõistetavalt odavama toodangu sissetoomisega nõus, sest siis nende kallist toodangut ei ostetaks. Aga nad on ka kliimanõuetega kätest ja jalgadest seotud – hiljutised suured põllumeeste meeleavaldused Hollandis, Saksamaal, Prantsusmaal ja mujal, kus traktoritega suleti liiklus suurtel teedel, olidki ennekõike kliimanõuete-vastased.
Eestis on Mercosuri leping ka protesti tekitanud, mis on loomulik, ka meil on juba sees Argentiina veiseliha. Aga Eesti põllumajandus-kaubanduskoja protestis paistab silma see, et kõneisik ei pane kahtluse alla mitte seda, et Eesti põllumajandust kliimanõuetega kallimaks aetakse, vaid nõuab, et hoopis lõuna-ameeriklased kliimapöörasteks muudetaks.
Tõenäoline on, et kaugete maade rahvas seda oma konkurentsieelist käest ei anna ning ennast rohepöördega siduda ei luba, jätkates odavat tootmist. Võib-olla Mercosuri 25 aastat vindunud leping seetõttu ei teostugi, aga kaotajaks on sel juhul vaid ennast kliimameetmetega kägistav Euroopa.
Kui lugeda alljärgnevat infot, siis paistab silma palju ideoloogilisi momente, mis Euroopas tootmist kitsendavad, muuhulgas “eetiline tootmine”. Võib arvata, et kolmandates riikides sellist kategooriat küll niipea rakendama ei hakata. Nii näiteks kaevandab Kongo DV-s liitiumi ja teisi rohepöördeks vajalikke materjale ka lapstööjõud, aga see ei näi arenenud maid eriti häirivat.
BNS vahendab: “Põllumajandus-kaubanduskoja esinaine Kerli Ats peab euroliidu ja Mercosuri vahel sõlmitud vabakaubanduslepingut küll ajalooliseks sündmuseks, mille saavutamise nimel töötati alates 1999. aastast, kuid kuna maailm on viimaste kümnenditega oluliselt muutunud, pole leping tasakaalus ega ka õiglane.
Atsi sõnul on leping ebaõiglane ja tasakaalustamata. Euroopa ja Eesti põllumajanduse seisukohalt on vajalik, et euroliit võtaks kasutusele tõhusamad meetmed meie tootjate kaitsmiseks ja tagaks, et vabakaubandus ei kahjusta kestlikkust ega õiglast konkurentsi.
“Mercosuri riikides kehtivad märgatavalt madalamad tootmisstandardid võrreldes Euroopa rangete nõuetega. Näiteks loomade heaolu, keskkonnahoiu ja toiduohutuse madalamate nõuete tõttu on Mercosuris toidu tootmine odavam, samal ajal kui EL-i tootjad, sealhulgas Eesti põllumehed ja toidutootjad, peavad investeerima kõrgematesse tootmisstandarditesse,” avab Ats vabakaubandusleppe puudusi. “Kui Mercosuri tooted jõuavad Euroopa turule soodsamatel tingimustel, satub meie kvaliteetsem, kuid kulukam tootmine ebaõiglasse konkurentsi. See seab eriti suure surve alla liha- ja piimatootmise sektori, mis on juba praegu tundlik majanduslike kõikumiste suhtes.”
Mercosuri riikides käib põllumajandusega otseselt seonduvalt ka ulatuslik vihmametsade raadamine ja elurikkuse vähenemine, mis on vastuolus euroliidu kliimaeesmärkide ja rohepöörde põhimõtetega.
“Kuigi leping sisaldab jätkusuutlikkuse peatükki, on see praegusel kujul Euroopa ja Eesti põllumajandussektori esindajate hinnangul liiga nõrk ega taga, et Mercosuri tooted vastaksid EL-i keskkonnaalastele standarditele. See seab ohtu nii Euroopa põllumajandustootjad kui ka globaalsete kliimaeesmärkide saavutamise,” hoiatab Ats. “Mercosuri odavate põllumajandustoodete massiline sissetoomine EL-i turule võib põhjustada hindade märkimisväärset langust erinevates kaubagruppides. See seab meie tootjad keerulisse olukorda, kus kvaliteetne ja kõrgemate kuludega tootmine muutub majanduslikult ebaotstarbekaks. Selline areng võib viia paljude põllumajandustootjate tegevuse lõpetamiseni, mõjutades eriti tugevalt väiketalusid. Tagajärjeks on tõsine löök maapiirkondade elujõulisusele ja sotsiaalsele tasakaalule.”
Eesti põllumajanduse seisukohalt oleks Atsi sõnul oluline, et lepingusse lisataks konkreetsed ja siduvad meetmed, mis kaitseksid EL-i tootjaid ebaõiglase konkurentsi eest. Põllumeeste katuseorganisatsioon Euroopas on need sõnastanud ja Eesti põllumehed on seda ka toetamas. See hõlmab kolme punkti.
Esiteks tuleks tootmisstandardid harmoniseerida ehk importtoodetele tuleks kehtestada samad nõuded, mis EL-i tootjatelegi.
Teiseks tuleks kehtestada kvantitatiivsed piirangud või tariifid tundlikes sektorites, et vältida turu üleküllust.
Kolmas on tõhus kestlikkuse peatükk, mis tähendab, et leping peab sisaldama siduvaid keskkonna- ja tööstandardeid, et tagada imporditud toodete kestlik ja eetiline tootmine.
Tema sõnul toodetakse Eestis kvaliteetseid põllumajandussaadusi ja toidutooteid, mis võiksid teoreetiliselt leida uusi turustusvõimalusi ka Lõuna-Ameerika riikide ühisturul – Argentiinas, Brasiilias, Paraguays ja Uruguays. Euroliidu-Mercosuri leping võiks teatud tingimustel avada uksi näiteks kõrgema lisandväärtusega toodetele nagu piimatooted, mahetooted ja töödeldud toiduained, mille järele kasvab nõudlus rahvusvahelistel turgudel,” leiab Ats.
6. detsembril kirjutasid EL-i ja Mercosuri esindajad alla poliitilisele kokkuleppele. Lõpliku lepingu õiguslik alus määratakse kindlaks alles pärast läbirääkimiste tulemuste hindamist. See kajastub komisjoni ettepanekus, kui see esitab kokkuleppe nõukogule ja Euroopa Parlamendile ratifitseerimiseks. Seega on EL-i nõukogul ja parlamendil võimalus otsustada, kas leping sellisel kujul heaks kiita või mitte.”
