Töötasin kümme aastat ühes Eesti maakonnalehes, kus minu üheks sagedaseks tööülesandeks oli külastada avalikke koosolekuid, kus huvigruppidele tutvustati keskkonnamõju hindamise aruandeid (sigalad, lägahoidlad jne). Mitte kunagi polnud selles kirjas seisukohta, et siia või sinna ei tohiks see rajatis tulla, alati kiideti asukoht heaks.
Sageli küll mööndi, et võivad tulla sellised ja sellised probleemid, aga lisati, et need on lihtsalt ületatavad ja müra, hais või reostus ei hakka kedagi häirima. Enam-vähem alati hakkas häirima ja mitte vähe.
Keskkonnamõjude hinnangutega on selline lugu, et mitte keegi ei telli seda selleks, et saada eitav vastus – makstakse ikka selle eest, et saada heakskiitev hinnang. Objekti rajaja tahab seda objekti sinna, ta maksab uuringute eest ja tahab selle raha eest talle soodsat tulemust. See on reegel ja kahjuks peab nentima, et neid hinnanguid ei maksa kunagi tõsiselt võtta. Vähemalt mitte seni, kuni seda ei tee sõltumatud eksperdid, kelle teenistus ei sõltu sellest, milline tulemus tuleb.
BNS vahendab: “Enefit Greeni arendatav Liivi meretuulepark läbis keskkonnamõju hindamise, mille käigus tuvastas ekspertrühm, et pargil puuduvad asjakohaste leevendusmeetmete rakendamisel olulised negatiivsed mõjud loodus- ja inimkeskkonnale ning park soodustab tööjõuturu elavnemist ja suurendab omavalitsuste tulusid. Skepast ja Puhkimi ekspertrühm analüüsis kolme erineva alternatiivi mõju keskkonnale.”
Selle hinnangu puhul olen ette kindel, et asjad lähevad Liivi lahel hukka. “Ekspertgrupile” soovitaks järgmisel korral mitte kasutada ülivõrret, see muudab niigi kaheldava hinnangu veelgi ebausutavamaks.
Minu teada on ka Nursipalu kandi rahvas juba kogenud seda, et sõja eelmäng käib lausa nende akna taga, lubatud müravähesus oli ilmselge petukaup.
“Tööjõuturu elavdamise” kohta võin lisada sama: olen ajakirjanikuna külastanud maapiirkondadesse rajatud ettevõtteid, mis pidid lahendama tööpuudust, aga üldjuhul jäid seal kõrgete üldkulude tõttu ka palgad miinimumi piiresse, samas kui töö oli intensiivne. Meeles on üks maapiirkonda rajatud ettevõte, kus pakendati köögivilja – kuna tellimusi tuli sageli täita isegi öösel, palk aga oli ka maapiirkonna kohta väike, oli ettevõtjal varsti tegu inimeste leidmisega.
Jüri Kukk, Sakala ajakirjanik 1999-2010
