LÄÄNEMERI VAJAB HOIDMIST, aga… kui Eesti hakkab FOSFORIITI kaevandama, sunnitakse meid 10 aasta pärast sööma ka sitikaid.
Balti meri on üks maailma reostatumaid meresid. Ta kuulub maailma viie, inimeste poolt kõige rikutuma, mere hulka. Probleemiks on eriti raskemetallid, mistõttu hakkab Balti merest püütud kala söömine muutuma inimtervisele ohtlikuks. Elik siis hüvasti lestad, räimed, kiluvõileivad rahvusdelikatessina ja eriti Balti merest püütud turskade maks!
Teadlased, ihtüoloogid, räägivad merefauna tervisest juba mitu aastakümmet – nad ütlevad, et mereloomade kudedes leitakse raskemetalle üha rohkem. Loomulikult kalad haigestuvad ja surevad sellises merekeskkonnas. Raskemetallid, mida Läänemere kalade lihast ja nahast leitakse on tallium, elavhõbe, kaadmium, tina, aga ka haruldasemad metallid. Metallid kipuvad kogunema just rasvasesse kalasse – eriti kala maksa. Siinkohal teadlaste nõuanne: nt last ootavatel naistel tasub loote tervise huvides kontrollida, millisest merest püütud kala ta sööma hakkab.
Rootsi okeanoloogid on öelnud, et Balti merest püütud kala tarbida pole mõistlik. Seda rääkisid nad juba 10 aastat tagasi. Nende Leedu kolleegid ütlevad aga nüüd, et olukord Läänemere kaladega pole selle ajaga paranenud. Metallid „salvestuvad” mereelukatesse üha edasi, hoolimata isegi sellest, et Balti mere vesi on viimastel aastatel muutunud puhtamaks.
HELCOM’i* aruannetes kirjutatakse, et Läänemeri on endiselt küllastunud fosforist ja lämmastikust.
Paljud metallid või kahjulikud keemilised ühendid satuvad Läänemerre jõgede kaudu, sh heitmete, aga ka puhastuseadmete rikete ning põllumajandusettevõtete tekitatud reostuse (sh väetiste!) tulemusena. Üldiselt: reosust suurtes ettevõtetes siiski kontrollitakse, aga on veel ka palju väikesi ettevõtteid ja majapidamisi, mida on keeruline jälgida ja kontrollida.
Läänemeri, olles sisuliselt EL sisemeri, omab aga ka rannikut ja jõesuudmeid, mis on EL järelvalveorganite vaatluste alt väljas – nt. ülemilitariseeritud Kaliningradi oblasti kaldad ja Soome lahe sopp Peterburi ümbruses. HELCOM ei saa kontrollida sealt tuleneva reostuse suurust, sest igasugune koostöö venelastega (ning ka Valgevenega!) on praegu peatunud.
Raskemetalle toovad Läänemerre ka ilmastikuolud – nt atmosfääri kaudu levivad tolmupilved, mis võivad kanduda Balti mere kohale sh paljude tuhandete kilomeetrite kauguselt.
On hea, et Eesti, Läti ja Leedu riigid on otsustanud piirata mineraalväetiste kasutamist põllumajanduses. Aga teisalt: kuidas see käib kokku kavatsusega hakata kaevandama ja eksportima (st kasutama!) väetisena fosforiiti, mis sisaldab ühtlasi (haruldasi)metalle… Kõik see jõuab, nagu me teadlaste jutust just äsja järeldada võisime, tiiruga Balti- elik Läänemerre tagasi… Et siis mille eest võitlete valitsuserakondade härrad ja prouad, seltsimehed ja -daamid?
Kliima soojenemine (olenemata põhjusest, miks see toimub!) tähendab ka merevee soojenemist ja see avaldab mõju mereelukatele. Juba 30 aastat täheldatakse Läänemeres kalade arvu vähenemist. Väljasuremise ohus on mitmed Läänemere kalade liigid – tursk, räim, angerjas, lõhe. Sellega seoes vähendatakse kalameeste püügikvoote, aga ka see pole arvatavasti enam piisav meede. Läänemeres olevat tekkinud hapnikuvaesed alad, kus kalad enam elada ei taha. Merebioloogid arvavad, et pikemas perspektiivis peaks tööstusliku kalapüügi Balti meres (teadmata ajaks) üldse lõpetama.
Ja nüüd toomegi mängu FOSFORIIDI kaevandamise küsimuse:
Kliimafanaatikud jahuvad suu vahus inimtekkelisest soojenemisest. Kui nii, siis tegutsetakse ju fosforiidi kaevandamise plaanidega omaenda kavale maailmakliimat jahutada, suisa vastu! Elik vasak käsi ei tea, mida parem teeb… Skisofreeniline olukord, mis muudab asja tõsisemaks või ka aina naeruväärsemaks, sest Eesti valitsusparteid noogutavad agaralt kõigile Brüsseli korraldustele kaasa, aga kaasamõtlemist ei suuda enam isegi teeselda.
Just neil päevil kuulsin raadiost uudist, et EL tahab hakata kontrollima ka meie toidulauda – seda, kui palju me valke(!) tarbime. Mingi punt europunakomisare olla märganud: eestlased, need aplad, söövat liiga palju liha (…ja vist ka piimasaadusi?). Too olla aga suisa kahjulik! Ning toda hirmsat ning kahjulikku pillerkaart ametnikukesed tahavadki hakata meil reguleerima. Loe: ette kirjutama tagamõttega… et te end valkude manustamisega (loe: lihasöömisega) ei nikastaks. – Nii head ja hoolivad kavatsused ju komissaridel, eks ole?!
Aga minul, pika mäluga inimesel tuli meelede, et enne 2003. aasta referendumit oli küll juttu banaani ja kurgi kõveruse ettekirjutustest, aga sellest et meil kotlett või tükk guljašši hammaste vahelt ära kistakse, seda arutelu polnud… Seega, täitsa ilma naljata, me vajame uut (Euroopa) „kotleti-, biifsteegi- ja vorstireferendumit”, sest kuidas lihatarbimist vähendada, kui ülevalpool kirjeldatud (ja loomulikult mõistetavatel!) põhjustel kala on defitsiit?…
Küsime: mida tõhusamat siis üks tavaline eesti perekond oma lastele söögilauale paneb, kui komissar (nagaaniga vehkides?) liha tarbida ei luba. Mida eesti töörahvas sööma hakkab?… Kas idusid ja makarone või heina ja põhuga sitikaid või?… hüüdkem nagu Toots Vabadussõjas: tuld komissaridele!…
)* HELCOM – Helsingi komisjon ehk Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon
Erik Boltowski, ajakirjanik
