Esmaspäeval oli Riigikogus menetluses EKRE fraktsiooni arupärimine sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole, mille järel sõna võtnud saadik Evelin Poolamets kritiseeris valitsuse perevaenulikku poliitikat.
Evelin Poolamets: “Rahvastikuministri ametikoht loodi 1997. aastal, et juhtida tähelepanu rahvastiku arengutele alates integratsioonist kuni sündimuse küsimusteni. Selle tähtsust ei seatud aastaid kahtluse alla, sest demograafilised väljakutsed on olemas ja süvenevad. Ometi lõpetati see ametikoht 2021. aastal, kui Kaja Kallase juhitud valitsus otsustas rahvastikupoliitika siduda üldise heaolu arengukavaga. See oli ilmselgelt vale samm.
Sündimus Eestis on järsult langenud. 1990. aastal sündis 22 308 last, 2023. aastal aga alla 11 000. See on selge märk, et kriis süveneb ja olemasolevad meetmed on ebapiisavad. Ka Sotsiaalministeeriumi tegevus rahvastikupoliitika valitsuskomisjoniga on pehmelt öeldes halvatud. Komisjon pole isegi regulaarselt kogunenud. Kas selline tegevus näitab tõsist suhtumist meie rahva püsimajäämisse? Ei näita ju.
Kaja Kallase valitsus lubas 2021. aastal, et rahvastikupoliitika integreeritakse heaolu arengukavasse ja Sotsiaalministeerium koordineerib seda. Kuid mis on selle tulemus? Me näeme hoopis vastupidiseid trende: sündimuskordajad vähenevad, arengukavas seatud sihid jäävad paberile ja riik ei suuda pakkuda konkreetseid lahendusi. See on klassikaline näide bürokraatlikust venitamisest ja prioriteetide segiajamisest.
Peaministri kohustus on juhtida rahvastikupoliitikat, sest see on meie põhiseaduslik ülesanne: tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine. Kuid praegu on peaminister selle vastutuse sisuliselt loovutanud teistele, kes pole varustatud ei vajalike ressursside ega pädevusega. Sündimuse suurendamine ja rahvastikukriisiga tegelemine ei saa olla üksnes Sotsiaalministeeriumi alateema. See vajab keskset juhtimist, strateegilist nägemust ja tugevat poliitilist tahet, mida Reformierakonna juhitud valitsusel ei ole.
Mida tuleks teha teisiti? Esmalt tuleb taastada rahvastikupoliitikat juhtiv ametkond või luua selle kõrvale peaministri rahvastikubüroo, mis suudaks pakkuda konkreetseid lahendusi ja strateegiaid. Samuti tuleks rahvastikupoliitika tõsta valitsuse prioriteediks. Selle teema koht ei ole Sotsiaalministeeriumi mahukas töökorralduses kaduma minemine. Rahvastiku[kriisi] lahendamine on sama oluline kui julgeolek või majandus. Lahenduste leidmiseks peame vaatama kaugemale sõnadest, nagu “analüüsida”, “soodustada” või “arendada”.
Meil on vaja konkreetseid meetmeid, mis toetavad peresid ja suurendavad sündimust. Lisaks peame väärtustama abielu, perekonda ja suurperesid – mitte pelgalt sõnades, vaid poliitika kaudu. Eesti rahvas väärib enamat kui pealiskaudsed arengukavad, teoreetilised eesmärgid ja tühjad lubadused. Vajame praktilist tegevust, sihikindlat juhtimist ja tõsist pühendumist, et vältida rahvuse hääbumist. Valitsuse tegevusetus selles küsimuses on vastutustundetu ning rahvastikukriisi lahendamine peab olema poliitiline prioriteet, mitte kõrvaline teema.
Me peame tagama, et Eesti jääks kestma mitte paberil, vaid tegelikkuses, kus igal noorel perel on kindlustunne tuleviku suhtes ja igal lapsel võimalus kasvada üles elujõulises ühiskonnas.”
