Majandus- ja muude murede kõrval on – eriti just praegu – võiks selleks olla kogu senise sõjahüsteeria lõpetamine. Eriti vastutustundetud on jutud sellest, kuidas minnakse ise Venemaad vallutama – seda eriti pärast väga suure osa niigi napist relvastusest ära andmist.
Naiivse liitlaste peale lootmise kohta võib vaid öelda, et mängige mõnda strateegiamängu ja vaadake, kas liitlased tulevad sõja korral ikka appi või mitte. Vaenlane ründabki just siis, kui liitlastel on mujal tegemist ja isegi kui nad tahaksid appi tulla, ei saa nad seda teha.
Nii-öelda kollektiivne Lääs on pealegi retoorilise „Ukraina aitamise“ varjus tegelenud hoopis rohepöörde ja muude rumalustega, seda tõeliselt tõhusa abistamise ja omaenda kaitsetööstuse mobiliseerimise asemel. Sellises olukorras rääkida ise pealetungi alustamisest, eriti veel ühe maailma suurima sõjaväega riigi vastu, on lausa Darwini auhinna vääriline tegevus – eriti pisiriigi juhtide poolt.
Ehkki näiliselt võib tunduda, et suurushullustuse all kannatavate riigijuhtide tekitatud olukorrast võib olla väga keeruline välja tulla, on see arvatust palju lihtsam. Vastupidiselt Kaja Kallase hüsteerilisele väitele „oleme sõjas“ tuleb deklareerida lihtsalt, et „Eesti ei ole sõjas!“ ja nimetada sõjahüsteerikute väljaöeldu ebaadekvaatseks, vastutustundetuks käitumiseks. (NB! Isegi Taavi Veskimägi ütles saates „Mis värvi on majandus?“, et Eesti ei ole sõjas.) Vabandamist ei ole samas vaja, sest on ju vaieldamatu tõsiasi see, et ka idanaaber ei ole viimase 30 aasta jooksul Eesti suhtes sõbralikult käitunud.
Kui üldse mingil kujul vabandamine mõne riigi puhul kohane oleks, siis kindlasti Ungari ja Donald Trumpi juhitud USA puhul. Meie liberaalse frondi poliitikud on solvanud teisigi Eesti suhtes seni sõbralikke riike – Gruusiat ja Ukrainat, vaenulikkust näidati üles ka Poola eelmise valitsuse suhtes. Seni on Gruusia olnud mõnes mõttes lausa Eesti kõige suurem sõber, sest Eesti kodanikud võivad seal viisavabalt viibida mitte 30 päeva, nagu see tavaliselt on, vaid terve aasta. Kas see nii nüüd enam jääb, ei saa enam väga kindel olla.
Ukraina materiaalne toetamine riigi poolt ei ole enam võimalik. Senisel ennastsalgaval „abistamisel“ on rohepöörde kõrval oma suur panus Eesti-taoliste nõrgema majandusega riikide majanduslikule laostamisel. Eks Venemaa üks eesmärke on kahtlemata olnudki läänemaailma (Eesti kaasa arvatud) materiaalne väljakurnamine. Pole ka kindel, kui palju sellest abist üldse kohale jõuab. Isegi USA puhul on tegelikult jõudnud lubatust kohale vaid 10%, nagu Ukraina president Zelenski ise hiljuti ütles. Eraviisiline Ukraina abistamine on samas endiselt väga tervitatav. Ehkki ka seal tasub ettevaatlik olla, kui meenutada ühe kurikuulsa MTÜ-ga seotud skandaali, mille kinnimätsimine jätkub ja mille uurimisega tuleb igal juhul jätkata.
Palju suuremat abi on Ukrainale hoopis sealse v a b a d u s v õ i t l u s e moraalsest toetamisest. Sellega on seotud väga suurel määral ka üks teema, mis nii rahvusvahelise kui kodumaise liberaalse frondi süstemaatilise vastutöötamise tõttu on seni toppama jäänud. Väljenduma hakkab see ametliku – nii juriidilise kui moraalse – hinnangu andmises rahvuslikku julgeolekut ohustavatele ideoloogiatele (kommunism, rašism/putinism ja islamism). On ka viimane aeg seda teha, sest sääraste ideoloogiate levitajate tegevuse jätkuv sallimine paneb ohtu juba meie kõigi füüsilise julgeoleku. Nii tekiks ka alus kehtestada sissesõidukeeld nende suhtes, kes näiteks ikka veel Eestit „natsiriigiks“ nimetavad jne. Selliseid tegelasi leiab paraku küllaga ka Euroopast ja Põhja-Ameerikast.
Vahemärkusena olgu öeldud, et selles valguses on absoluutselt õigustatud ka valimisõiguse jätmine vaid Eesti kodanikele. Sest putiniste leidub ju küllalt ka Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaades.
Absurdse sõjahüsteeria asemel alustatakse tugeva riigikaitse ülesehitamist. Seda näeb ette juba NATO idee – mingeid „NATO vägesid“ ju pole tegelikult olemas, on selle liikmesriikide väed. Organisatsiooni kaitsevõime sõltubki ju puhtalt sellest, kui palju liikmesriigid ise oma riigikaitsesse panustavad. Sellele juhtis ka Donald Trump korduvalt tähelepanu juba oma esimesel ametiajal ja nõuab kõigilt võrdselt tugevat panustamist ka nüüd. Isegi Joe Biden ütles ju Afganistanist häbiväärse põgenemise õigustuseks, et „miks me peame kaitsma neid, kes ennast ise kaitsta ei taha?“
Kuna Eesti on vaieldamatult potentsiaalne rinderiik, siis kaitseväe välismissioonide jätkamine on lausa absurdne ja lubamatu olukorras, kus iga kaitseväelast võib kohe vaja minna oma kodumaa kaitsel kohapeal. Tõtt-öelda ongi raske aru saada, mida annab meie kaitseväele juurde näiteks kuskil Aafrika džunglis sõdimise oskus?
Oskuslik diplomaatia on julgeoleku kindlustamisel samuti väga oluline. Ainult et kui selja taga pole ka piisavalt tugevat militaarrusikat (ehk piisavalt tugeva iseseisva kaitsevõime olemasolu), jääb diplomaatiast väheseks, seda just ida suunal. Idas austatakse üksnes jõudu. Tegelasi, kes lähevad „müts näpus“ läbirääkimistele, koheldakse seal jalamattidena. Selliseid näiteid võib leida ka Euroopa Liidu kõrgete ametnike seast ja just viimastest aastatest.
Venemaaga saab edukalt läbi rääkida üksnes see, kes suudab ise vajalikul hetkel sõna otseses mõttes rusikaga vastu lauda virutada. Muidugi on selge, et enne relvarahu Ukrainas ei maksa Eestil ida suunas mitte mingeid algatusi tegema hakata. Targem on hoida riiklikul tasemel igatpidi madalat profiili. Ka edaspidi oleks targem Eestil ida suunal ise mitte hakata mingit proaktiivset tegevust arendama, seda tuleks teha eelneva kokkuleppe alusel koos teiste (Euroopa) riikidega. See annab pealegi kindlasti meile soodsamaid tulemusi.
Laiemalt võttes peab nii Eesti kui kogu läänemaailma edaspidise strateegia aluseks saama põhimõte „koos Hiinaga Venemaa vastu ja koos Indiaga Hiina vastu“. See ei tähenda mitte mingil juhul sõda ega sõjaks valmistumist, vaid hoopis vastupidi – sõja ärahoidmist erinevate jõukeskuste vahel tasakaalu loomise abil. Niisuguse strateegia vajalikkuses tuleb asuda veenma ka kõiki meile vähehegi sõbralikke riike ja poliitilisi jõude. Tuleb loobuda naiivsest ettekujutusest, et just koos Venemaaga tuleb kellegi vastu astuda. Edu säärasel tegevusel ei ole. Hoopis vastupidi – selle tulemuseks on just uued sõjad, mida küll nii vältida püütakse. Sest niipea, kui keegi hakkab Venemaaga diile tegema, esitab viimane omad tingimused – „võtke või jätke“.
Venemaa ei kuulu pealegi Euroopasse ega Läände, ta on omaette tsivilisatsioon, nagu kirjutas Samuel Huntington ja nagu ka venelased ise usuvad. Vaid Lääne liberaalne front võib vastupidist väita ja endiselt unistada hiiglaslikust Lissabonist Vladivostokini ulatuvast impeeriumist. Viimast üritatigi pärast külma sõja lõppu luua ja selle nimel üritati iga hinna eest maha suruda ka Eesti jt. maade rahvuslust. Taoline eesmärk püsis kuni 2022. aastani, seega ka Putini ja kõigi tema varasemate sõdade ajal. Veel 2020. aastal süüdistas just Reformierakond tollast EKRE nägu olnud valitsust „Venemaaga tülinorimises“.
Säärase poliitika taastumist, mille eesmärgiks on mistahes kaalutlustel luua mingi uus blokk või lausa impeerium koos Venemaaga, ei tohi mitte mingil juhul lubada, sest selle lõpptulemuseks saab igal juhul olema vähemalt Eesti kui rahvusriigi likvideerimine. Sellise stsenaariumi ärahoidmiseks tuleb olla igal pool kohal, nii-öelda „laua taga“ – muidu lõpetame ise hoopis „laua peal“ ehk kellegi einena.
Euroopa Liit tegeleb enesehävitusega juba igast otsast – multikultistumisest ja vikerkaarehullusest rohepöördeni. Paraku on eurobürokraatidel veel piisavalt võimu, et seda kõike jätkata ka siis, kui neil ookeani taga enam aatekaaslasi võimul pole. Ungari ja varem ka Poola terroriseerimine on juba selgelt näidanud, mis siis juhtub, kui Eesti juba puhtalt rahvuskonservatiivse valitsuse saab.
Samas Ungari ei kavatsegi mingil juhul ühendusest lahkuda, vaid tahab hoopis ühenduse „üle võtta“, nagu Viktor Orban on korduvalt välja öelnud. Eesti peab samuti seisma Ungari kõrval ja ehk on selleks ajaks veel mõni riik (eriti just endiste sotsmaade seast) samuti saanud endale rahvuskonservatiivse valitsuse.
Samas tuleb valmis olla ka selleks, kui näiteks Ungari visatakse hoopis Euroopa Liidust välja ja samal ajal muutub ühenduses olemine sõnavabaduse üleüldise kaotamise ja majanduse hävitamise tõttu täiesti võimatuks. Selleks olukorraks peab meil olema valmis ka plaan ühendusest lahkumiseks. Esmajärjekorras tuleb maha murda siiski siseriiklik ametnikkonnast „jupijumalate“ terroriaparaat, mis oma tegevust just „eurodirektiividele“ viitamisega õigustab, enamasti täiesti alusetult. Enne seda nagunii ühendusest lahkuda mitte mingi nipiga ei õnnestu. Ungari jällegi tõestab, et kui ka riigisiseselt kogu riigiaparaat kaitseb rahvuslikke huve, on ka ühenduses võimalik edasi olla.
Veelkord diplomaatiast ja strateegiast rääkides on Eesti rahvuslikes huvides just toetumine lähedastele liitlassuhetele nende mitte liiga suurte maadega, mis on nii geograafiliselt kui ka ajaloolise tausta mõttes meile lähemal. Ehk siis tuleb hästi läbi saada nii Ungari kui Ukrainaga, nende vahel valikut tegemata. Taolised liitlassuhted vähendavad ka tunduvalt riski uute Münchenite, Jaltade ja MRP-de sõlmimiseks. Tasub ka meeles pidada, et igaüks neist meie tõelistest liitlastest võib ka ise sattuda säärase sobingu ohvriks, seega saavad ka nemad väga hästi aru, milleks niisuguseid liitlassuhteid vaja on.
On täiesti selge, et Eestist ei sõltu tegelikult Ukraina-vastase sõja lõpetamine või kestmine praktiliselt üldse, see otsustatakse ikka kuskil mujal. Loomulikult toetame kindlasti rahu sõlmimist võimalikult kiiresti, oleme kindlalt igasuguse rahulepingu poolt, millega ka Ukraina nõus on ning igasuguse Ukraina survestamise vastu.
Hetkeseisuga tüürib küll kõik sinnapoole, et Ukrainaga läheb nii, nagu Soomega Talvesõjas – riik jääb küll püsima, ent suurte maa-alade kaotamise hinnaga. Seda on meil kõigil äärmiselt kurb tunnistada, ent paraku ei ole ka kogu Eesti võimuses mitte midagi selles osas ette võtta. Äärmiselt murelikuks teeb veel asjaolu, et Ukraina peamine tööstuspiirkond Donbass on ju samuti okupeeritud. See teeks sama välja, kui keegi rebiks Saksamaa küljest ära Ruhri tööstuspiirkonna (mida 1923 prantslased korraks tegidki, tulemuseks olid esmalt megainflatsioon ja lõpuks nii punane mäss kui Hitleri „õllekeldriputš“).
Vahest ainult Donald Trump suudab olukorda rohkem Ukraina kasuks kallutada, ent mõistetavatel põhjustel ei saa ta praegu oma plaane veel avalikustada. Eesti seisukohast olekski targem ka siin hoida pigem madalat profiili (kindlasti tuleb ära oodata, mida Donald Trump ette võtab).
Vaid seda tuleks kindlasti ka rahvusvahelisel tasandil otse välja öelda, et kuna kollektiivne Lääs jättis Ukraina tegelikust tõhusast abist ilma, kaitsetööstust ei mobiliseerinud ja tegeles selle asemel ise hoopis enesehävitamisega, siis on ukrainlaste tohututes ohvrites süüdi just kollektiivne Lääs. Seda on tunnistanud just Ukraina kõrged poliitikud ja ametnikud ise, et 2022-23 oleks Ukraina suutnud kõik okupeeritud territooriumid vabastada, ainult et siis polnud relvi – sest suured lääneriigid ei andnud neid!
Ka seda tuleb kindlasti välja öelda, et kuna tegelikult pole ka lääneriikidel hetkel küllaldaselt jõudu, ei ole kuidagi usutav, et isegi NATO otsene sõttasekkumine suudaks olukorda parandada. Eestile ja teistele potentsiaalsetele rinderiikidele oleks selline vahetu konflikt samas totaalselt hävitav ja see tuleb igal juhul ära hoida.
Igal juhul on oluline siiski veel kord rõhutada, et moraalses mõttes jääb Eesti ka edaspidi Ukraina kõrvale. Seda enam, et Ukraina pole vähimalgi määral sõjas süüdi, vaid on mujal kavandatud ja Kremli režiimi vallapäästetud sõja ohver. Enam-vähem, nagu Soome Talve- ja Jätkusõjas. Soome ju suutis omal ajal jalule tõusta, küllap suudab seda ka Ukraina – muidugi eeldusel, et korruptsiooni vähendada suudetakse.
Kuna Donald Trump on veendunud USA patrioot, mitte mingi „mõjuagent“ (mida liberaalne front nüri järjekindlusega valelikult väidab), siis oleks praeguse sõjahüsteeriaga võrdväärselt Darwini auhinna vääriline tegevus nn. russofoobia asendamine riiklikul tasemel Ameerika-foobiaga. Viimast tegevust paistab küll üks kindel seltskond väga ägedalt pooldavat, ent kuidas on võimalik üheaegselt kiita Trumpi ja samal ajal pasundada üle ilma „USA imperialismist“? Mitte ükski tõeline rahvuskonservatiiv seda ei tee ega ka ei hakka tegema! Sest Trump ongi veendunud USA patrioot, nagu ka tema toetajad. Imperialismijutt on omane just kõikvõimalikele vasakäärmuslastest võukistidele (sh. nn. intellektuaalidele), kes ka päriselt vihkavad USA-d, isegi kui ise seal elavad. Ühesõnaga – ei saa tõsiselt võtta neid, kes oma ideoloogiliste vastaste loosungeid karjuvad.
Trumpi ja tema meeskonna peamine eesmärk ongi just nende jõudude purustamine, kelle süül ka Eestil ei lastud viimasel enam kui 30 aastal tõsiselt rahvusriiki ehitada. Sest just rahvusvaheline liberaalne front töötas kuni 2022. aastani üsna varjamatult Venemaa huvides ja korrutas tihti ka ise sõna otseses mõttes Kremli jutupunkte. Nii et seda enam on põhjust Trumpile kaasa elada.
Laiemalt võttes austamegi kõiki rahvaid (ja poliitilisi jõude), kelle jaoks on esmatähtis oma rahvusliku majanduse ülesehitamine ja kultuuri arendamine, mitte kogu oma energia kulutamine sellele, kuidas teistele (eriti naabritele!) võimalikult palju kurja teha. Viimane iseloomustab paraku just meie idanaabrit ja islamiste, samuti läänemaailma seni valitsenud liberaalset fronti. Kui liberaalne front seab esiplaanile võõraste maade ja rahvaste huvid, seda ka omaenda rahvuslike huvide ees, siis Donald Trumpi „America first!“ loosung tähendab just keskendumist oma maale ja selle arendamisele.
Lõpetuseks veelkord olulisemad punktid, sest nende järgimisest või mittejärgimisest hakkab kindlasti sõltuma ka meie edasine saatus:
*lõpetame sõjahüsteeria, sest Eesti ole reaalselt sõjas ja jäägugi see nii
*alustame iseseisva riigikaitse ülesehitamist
*toetame kindlalt Donald Trumpi ja Ungarit ning jääme moraalses mõttes ka Ukraina kõrvale
*oleme mistahes rahulepingu poolt, millega Ukraina nõus on
*keskendume koostööle lähedaste väike- ja keskmise suurusega riikidega
*hoidume proaktiivsest tegevusest ida suunal
*tuleb olla ikka koos teistega laua taga, mitte laua peal teistele eineks
*austame kõiki, kes armastavad oma maad, mitte teiste terroriseerimist
Taavi Pärtel
