Riigikogu EKRE fraktsiooni poliitik Mart Helme uuris tänasel istungil siseminister Lauri Läänemetsalt (SDE) elanikkonnakaitse, täpsemalt evakueerimise kohta. Mäletatavasti on Mart Helme sel teemal järjepidevalt silma peal hoidnud nii Riigikogu liikme kui siseministrina.
Mart Helme: “Suheldes Läänemaal, kus mul on nii-öelda teine elukoht, kohalike omavalitsuste esindajate ja ka kaitseliitlastega, olen ma kuulnud, et mingisuguse kriisi või sõjalise olukorra puhul kavatsetakse evakueerida Ida – Virumaa ja Lõuna-Eesti elanikud Läänemaale. Ma ei tea, kui tõsised need jutud on ja missugused ettevalmistused on tehtud.
Ja minu küsimus nüüd sellega seoses ongi, et kas Siseministeerium praegu tõepoolest tões ja vaimus töötab välja plaane inimeste evakueerimiseks? Ja kui neid plaane töötatakse välja, siis kas te võite natukene avada neid tagamaid, kui palju neid inimesi võib olla, sest et nii Lõuna-Eestis kui Ida-Virumaal kokku elab meil ikka suur suurusjärk paarsada tuhat inimest vähemalt, ja kuhu nad paigutatakse, sest et omavalitsuse esindajatega rääkides nad kõik vangutavad pead ja ütlevad: “Aga meil ei ole neid inimesi kuskile panna.” Kuidas tagatakse kogu logistiline teenindus, nende inimeste turvalisus ja kõik muu sellega seonduv? Minu küsimus puudutab seda võimalikku evakuatsiooni.
Jätkuküsimusena ütles Mart Helme: “Ma sain sellest vastusest aru, et tegelikult praegu väga selget plaani ei ole. Et nad ei pea tulema Läänemaale. Lääne-Eestisse laiemalt.
Aga kujutame ette teoreetilist olukorda, et vaenlane ründab meid ka lääne poolt ja me jääme nii-öelda pihtide vahele. Kas ka niisuguseid stsenaariume on läbi töötatud? Tabab ikkagi riiki ju tohutu segadus ja ei ole absoluutselt mõeldav see, et mõnituhat Naiskodukaitse esindajat ja mõnituhat päästeametnikku suudavad seda loksuma läinud, võib-olla tõesti sadadesse tuhandetesse ulatuvat inimmassi suunata, juhendada, tagada neile kõik vajalik toit, peavari meditsiiniline teenindus, turvalisus, sest et inimesed lähevad paanikasse, tekivad konfliktid.
Minu küsimus on selline, et tegelikult ei peaks võib-olla nii palju rääkima evakuatsioonist, millest on rääkinud ka Kaitseväe juhataja Merilo, kes on öelnud, et viime üldse inimesed ära välismaale – ma küll ei tea, missugusele välismaale –, vaid ikkagi äkitselt peaks rohkem rõhku pöörama sellele, et missugused võiksid olla need varjumiskohad ja need kogunemiskohad, kus inimesed saaksid ilma oma kodukohtadest lahkumata kriisiaja üle elada. Või kuidas on teiepoolne vaade?”
Läänemets vastas muuhulgas: „Evakuatsioonipunkte ja evakuatsioonipunktide kaardistamist Päästeamet praegu teeb. Osa neist on kaardistatud, osa veel kaardistamisel ja ettevalmistamisel. Ja ka vastavaid õppuseid tehakse. Aga nad kindlasti ei koonduks sellisel juhul kõik ainult Läänemaale.“
Ja veel üks lõik Läänemetsa vastusest: „Kui ta puudutab ühte või teist kriisi, oleneb, mis puhul seda evolutsiooni on vaja teha, teatud teatud loogika on täiesti õige, et ei pea kodukohast lahkuma ja seal võib neid punkte luua, kus kohas inimesed saavad olla. Kui ta puudutab sõjalist agressiooni, siis ilmselgelt ei ole mõistlik jääda lahingutegevuse tsentrisse. Siis neid inimesi tuleb liigutada.“
Täiendavalt uuris valitsuse plaanide kohta ka Helle-Moonika Helme: “Jutud elanikkonnakaitsest on teil ikka sellised ilusad ja küllap on midagi tehtud ka, selles ma ei kahtle. Aga tegelikkus, kui peakski olema selline, et esimene rakett kuhugi langeb, siis tegelikkus on selline, et siis saab olema kaos.
Te räägite inimeste liigutamisest kuhugi ja te räägite masside liigutamisest, aga paanikas inimesed on täiesti irratsionaalne seltskond ja ainuüksi siin terviseteemalise paanika ajal me nägime, mis toimus kauplustes soola ja WC-paberiga. Me nägime, kuidas inimeste ratsionaalsus sellistes olukordades muutub täielikult irratsionaalsuseks ja kuidas puhkeb olelusvõitlus, võidujooks ressurssidele, kui kaob elekter, kui teed on umbes. Kuidas te selliseid olukordi kavatsete lahendada?
Kuidas kaitsta näiteks evakueerunud inimeste vara? Kuidas kavatsete hallata seda olukorda, kus näiteks kohe tekivad mingisugused vargajõugud, kes hakkavad mööda inimeste maha jäänud kodusid käima? Kes hakkab pidama korda, milline ja kui suur peaks olema see üksus, et seda olukorda üldse kontrolli all hoida? Kes need inimesed on? Mehed ja Kaitseliit lähevad tõenäoliselt rindele. Kes kaitseb tsiviilelanikkonna tagalat ja kes tegeleb korra hoidmisega evakueeritud aladel, eriti kui see olukord võib kesta ju suhteliselt kaua? On teil neile vastuseid?”
2019. aastal tõi Mart Helme siseministrina välja eelkäijate tegevusetuse selles valdkonnas: „Kõigi teie – Margus Leivo, Hanno Pevkur, Ain Seppik, Katri Raik – ametisoleku ajal on toimunud kuritegelik tegevusetus elanikkonnakaitse ettevalmistamiseks kriisi- ja sõjaolukordadeks. Me räägime hoolimatusest kümnete, sadade tuhandete inimeste elu ja tervise pärast. Kõigi teie valitsemise ajal on lastud laguneda kordonitel ja päästekomandode hoonetel – võlg, mille praegune valitsus likvideerib. Kõigi teie valitsemise ajal on lastud üha rohkem võssa kasvada ja üha vähem valvata idapiiri.“ (18.08.2019 PM)
2020. aasta aprillis avaldas siseminister Helme pahameelt, et tollane president Kersti Kaljulaid jättis päästeseaduse välja kuulutamata: “On äärmiselt kahetsusväärne, et päästeseadus, mis sisaldab ka õigust avada kriisiolukordades elanike informeerimiseks ja nõustamiseks mõeldud kriisiinfotelefon 1247, jäi presidendi heakskiiduta.” Samuti tõi ta välja, et kriisiolukorras kasvab inimeste vajadus saada infot ja juhiseid ühest usaldusväärsest allikast.
Korduvalt on ta juhtinud Riigikogus tähelepanu Kaja Kallase peaministriks oleku ajal, et Eestil puuduvad varjendid ja elanikkonna kaitseks plaan. Saades muidugi tavapärase vastuse – süüdi on EKRE.
