Kes on tema, see väike kärbatanud globalist Rootsimaalt, peale selle, et ta on mingi arusaamatuse tõttu Helsingi Ülikooli teoloogia osakonna audoktor, et tulla meie kodumaa saatust määrama? Kovidi varjust vaevaliselt välja rabelev kliimaaktivist Greta Thunberg kutsub maailma avalikust survestama Eesti valitsust, et see keelaks ära Eesti Energia põlevkiviõlitehase.
Tema – Greta Thunberg, oma kahekümne ühe aasta ja mõõtmatult suure enesekindlusega, kes arvab, et maailma saab päästa ulgumise ja hammaste kiristamisega, justkui oleks ta mõni kaasaegne Babajaga, nõiaella, kellel piisab ühest loitsivast manamisest, et kogu riigi saatus ümber pöörata. Halligi.
“Tehke aga tehke,” ütleks A. H. Tammsaare, pilk sarkastiliselt vilav, “noorte tarkus käib ju vanadest üle.” Kas tõesti? Missugune tarkus? Puha valed ja propaganda. Arulage ja hüsteeriline propaganda veel pealegi. See, et üks rootslanna, kes elab riigis, kus talved on pehmed, Malmö linn põleb ja annab kõigile sooja ning elekter tuleb islamist ja homoabielust, tahab öelda meile, kuidas elada peaks?
Tema süüdistav sõrm on suunatud Eesti Energiale, sellele riigiettevõttele, mis on meie majanduse selgroog. 125 miljonit eurot investeeringut – see pole mingi väike summa meie nurjuvale vasallriigile. Õlitehas on innovatsioon, on lootus, see on töökohad, see on energiajulgeolek. Aga mis tema jaoks see kõik on? Ainult üks suur keskkonnakuritegu. Käed eemale minu energiast!
“Naises avaldub mingisugune rahuldamatus ja pettumus,” jäädvustas Tammsaare täpselt sellised nagu Thunberg, “ja nõnda on tal alati mossis nägu, hammustavad sõnad, hoolimata teod.” Ja mis on tema teod? Ümmargune null! Sotsiaalmeediasse postitamine, üleskutse rahvusvaheliseks surveks – seda kutsutakse aktivismiks 21. sajandil. Naeruväärne klounaad.
Samal ajal, kui Thunberg oma arvutist maailma päästab, haub meie valitsus vaikselt ette midagi palju süngemat. Fosforiidikaevandamise ettevalmistused käivad täie hooga. Kontsessioonide seaduse kavad, proovipuurimised – need on tõelised plaanid, Thunbergi jaoks on see aga üks kama kõik, kõngege – peaasi et saaks õlitehase maha lammutada.
Thunberg räägib põlevkivist kui kõige saastavamast kütusest, unustades, et meie jaoks pole see lihtsalt kütuseliik. See on meie ajalugu, meie majanduse mootor, meie ellujäämine, rahvuslik uhkus, meie võimalus olla iseseisvad. Tema istub Rootsis oma sotsialistlikus hooldekodus nagu pilpa peal, meie aga sureme välja siin, kahe kurjuse impeeriumi vahel, kolmanda harjutusväljakud kukil, hapral piiri, kus iga kergekäeline otsus võib tähendada kas kiiret või väga kiiret lõppu nii vasallriigile kui laulurahvale.
“Tagasi kiviaega, tagasi kommunistlikusse kiviaega” – see pole mitte lihtsalt lause, vaid meie tegelikkus ka ilma rootsi pooletoobiste abita. Kui Thunberg arvab, et tema üleskutse muudab midagi, siis ta eksib. Eesti ei ole kerge puudega põhjamaalaste hooldekodu, mida saab juhtida kasvõi läbi Twitteri ja Instagrami. Meil on oma mõistus, oma vajadused, oma tulevik. Thunberg tuleb kulutada persona non grataks ja sellega on kiire.
Tema jaoks on see üks postitus paljude seas. Meie jaoks on see ellujäämise küsimus. Thunberg võib jätkata oma kliimapäästekampaaniat. Meie jätkame rahulikult oma elu ja õlipruulimist. Sest see ongi see vahe nende vahel, kes räägivad võõrast juttu, ja nende vahel, kes ajavad oma asja. Kui aga valitsus segab elu ja õli, siis peab ta kaduma, ka sellega on kiire.
Sven Sildnik
