Mul ei ole praegu mahti kirjutada terviklikku kommentaari Pärnu Maakohtu otsusele ühelt poolt minu ja SAPTK ning teiselt poolt Kaja Kallase vahelises tsiviilvaidluses. Küll aga osutan ühele aspektile sellest otsusest, et tuua esile, kui ebaausalt Eesti Vabariigis kohus käitub.
Teatavasti otsustas Pärnu Maakohtu kohtunik Raina Pärn esmaspäeval teatavaks tehtud kohtuotsusega, et Kaja Kallas esitas küll väära faktiväite, kirjutades 17. veebruaril 2022 oma laialt levinud Facebooki postituses, et minu ja SAPTK poolt Toompeal korraldatud meeleavaldusel rünnati Eesti politseid, ent samas ei olnud kohtuniku hinnangul mitte midagi väärat Kallase väites “Mäletame Varro Vooglaiu ja EKRE 23. oktoobril korraldatud meeleavaldust Vabaduse väljakul, kus nad ründasid Eesti arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid.”
Täpsemalt öeldes otsustas kohus, et väär oli küll Kallase väide, nagu olnuks ka EKRE 2021. aasta oktoobris Vabaduse väljakul toimunud meeleavalduse korraldaja (sest tegelikuks korraldajaks oli vaid SAPTK), ent väär ei olnud Kallase väide, et sel meeleavaldusel “nad [st siis mina ja EKRE – VV] ründasid Eesti arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid.”
Kohtuotsuse punktis 8 kirjutab kohtunik: “Kohus leiab, et faktiväide selle kohta, et 23.10.2021 meeleavaldusel rünnati Eesti arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid, on õige”. Seda tehes jättis ta aga mängleva kergusega tähelepanuta, et Kallas ei kirjutanud lihtsalt umbisikuliselt, et kõnealusel meeleavaldusel “rünnati” Eesti arste, teadlasi ja meedikuid, vaid et seda tegime mina ja EKRE. Ei saa ju eitada, et sõnad “nad ründasid” viitavad minule ja EKRE-le, hagejatest rääkides konkreetselt minule.
Pole võimalik, et kohus ei saanud aru, millise väite tõelevastavuse üle vaidlus käis – kindlasti sai, sest omalt poolt joonisime seda korduvalt alla ja pealegi oli väide pandud kirja lihtlausena. Seda enam on häbiväärne, et kohus pigistas reaalsuse suhtes teadlikult silmad kinni ja teeskles vastupidist, et teha ebaõiglane otsus. Pidades silmas, kui jämedast veast käib jutt, ei suuda mina uskuda, et tegu on süütu eksimusega, mitte tahtliku väärkäitumisega.
Et nimetatud järeldust põhjendada, näitan alljärgnevalt, millised olid selles küsimuses hagejate (st minu ja SAPTK) ja kostja (st Kallase) esitatud seisukohad ning seejärel osutan, kuidas kohus kopeeris otsuses täiesti kriitikavabalt kostja positsiooni, jättes samal ajal täielikult tähelepanuta meie osutused, et ükski asjaolu, millele Kallas oma väite tõendamiseks viitas, pole asjassepuutuv.
Juba hagiavalduses kirjutasime:
“Faktiliselt otseselt vale on Kostja väide, nagu oleks 23.02.2021 Vabaduse väljakul toimunud meeleavalduse korraldanud Hageja I koostöös EKRE, just nagu on vale ka Kostja väide, et Hagejad kui meeleavalduse korraldajad ründasid sel meeleavaldusel Eesti arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid.”
Vastuseks teatas Kallas – muidugi läbi oma vandeadvokaatidest esindajate Ants Nõmperi ja Kairi Kilgi advokaadibüroost Ellex Raidla –, et tema väide oli siiski faktiliselt õige. Seda seisukohta põhjendades avaldas Kallas algatuseks arvamust, et ründeks arstide, teadlaste ja meditsiinitöötajate vastu tuleb arvata meeleavalduse korraldamise fakt ise, sest sellest peegelduvat lugupidamatus nimetatud professioonide esindajate vastu. Nagu hiljem osutan, kohus selle absurdse seisukohaga ei nõustunud. Aga selle põhjendusega Kallas ka ei piirdunud, nagu näitab alljärgnev väljavõte tema vastusest hagiavaldusele:
“Meeleavaldusel leidis aset ka otsesemaid rünnakuid arstide, teadlaste ja meditsiinitöötajate aadressil. Näiteks:
a) Meeleavaldusel astus üles Sven Sildnik (“Kivisildnik”), kes ütles: “Meie ei kavatse enam kuulata ühtegi valet. Ühtegi haige arsti valet enam. Ei! Ei!/…/ Mul on hea meel näha, et kõik ei ole lambad. Ärge alluge ajupesule, ärge uskuge mitte kedagi. Isegi mind. Mitte kedagi ei tohi uskuda. Kui telekasse ilmub mõni lõust, siis ta valetab. Ta valetas enne ja ta valetab nüüd. Vabadust ei tule seni, kuni te neid valesid usute.”
b) Paljude meeleavaldajate plakatitel olid meditsiinitöötajaid või arste ähvardavad või halvustavad sõnumid, näiteks: “HOIATUS! Kõikidele meditsiini praktiseerijatele, arstidele ja medõdedele. “Ma ainult täitsin käsku” pole juriidiline kaitse. Teid kõiki süüdistatakse sõjakuriteos, tahtlikus inimeste ohtu seadmises ja massilises tervise genotsiidis. Teid kõiki võetakse vastutusele! /../ Arstid ja teadlased ei tea, millised lühiajalisi ja pikaajalisi kahjustusi vaktsiinid põhjustavad. Teadusuuringud puuduvad. /…/”, “Arst teenib iga vaktsiini pealt preemiat, aga tagajärgede eest ei vastuta.”
c) Meeleavaldusel protestiti vaktsineerimise, vaktsiinipasside ja laste vaktsineerimise vastu. Meeleavaldusel esitleti pilkavaid videokatkeid Eesti poliitikute, teadlaste ja meditsiiniekspertide väljaütlemistest nii koroonaviiruse kui vaktsineerimise teemal.
d) Meeleavaldusel esinenud molekulaarbioloog Kaari Saarma väitis, et võrreldes vaktsineerimisega on olemas paremaid lahendusi ja ei ole eetiline sundida inimesi vaktsineerima, kui vaktsiinide efektiivsus ei ole 90% nagu algselt lubati ning kui läbipõdemine annab vaktsineerimisest parema immuunsuse. Saarma väitel on arusaamatu, miks WHO ja meditsiiniteadlased ei soovita COVIDi ravimiseks Ivermektiini, kuigi see võiks olla COVIDi ravimiseks edukas ja kõrvaltoimeteta.”
Neile “tõenditele” tuginedes esitas Kallas oma kokkuvõtliku hinnangu:
“Eeltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et kostja avaldatud väide, mille kohaselt rünnati Vabaduse väljakul toimunud meeleavaldusel arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid, vastab tõele. Tegemist ei ole ebaõige faktiväite ega ebakohase väärtushinnanguga ning väite 3 avaldamine oli õiguspärane.”
Elementaarselt tähelepanelik lugeja märkab kindlasti ka ilma minupoolse osutuseta, kuidas esitatud põhjendus moonutab tõde, sest Kallas ei püüagi tõendada tema poolt reaalselt esitatud väidet (et mina ründasin sel meeleavaldusel arste, teadlasi ja meedikuid), vaid põhjendab selle asemel sootuks erinevat, väljamõeldud väidet (nagu oleks sel meeleavaldusel üldiselt rünnatud arste, teadlasi ja meedikuid).
Just sellele primitiivsele manipulatsioonile juhtisime selgesõnaliselt kohtu tähelepanu, kui saatsime omapoolse seisukoha kostja vastuse suhtes. Tsiteerin seal toonitatut:
“Kostja on hagi vastuse p-s 56 väitnud seoses lauseosas “kus nad ründasid Eesti arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid” avaldatud väitega, et tema postituse põhjal ei jää keskmisele lugejale mulje, et toimusid füüsilised kallaletungid arstide, teadlaste ja meditsiinitöötajate vastu, vaid et tegemist on piltliku väljendi ning verbaalsete rünnakutega. Omas vastuse p-des 56 ja 57 on Kostja välja toonud asjaolud ja nende esinemist kinnitavad tõendid, mis tema hinnangul kinnitavad väidet, et kõnealusel meeleavaldusel rünnati arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid nii meelavaldusel kõne pidanud kirjanik Sven Sildniku poolt kui ka meeleavaldusest osavõtjate plakatitel avaldatud sõnumite näol. Kostja hinnangul on Kostja põhjendused, nendes viidatud asjaolud ja tõendid vaidlusaluse väite kontekstis asjassepuutumatud, sest ignoreerivad fakti, et vaidlusaluses lauses väidetu kohaselt pani rünnaku (sõltumata sellest, kas pidada seda verbaalseks või füüsiliseks) toime Hageja I [Varro Vooglaid].
Kostja avaldatud asjaolusid ja tõendeid saaks pidada vähemalt hüpoteetiliselt asjakohasteks juhul, kui tema väide oleks sisaldunud 17.02.2022 postituses näiteks järgmisel kujul avaldatud lauses: “Mäletame Varro Vooglaiu ja EKRE 23. oktoobril korraldatud meeleavaldust Vabaduse väljakul, kus rünnati Eesti arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid.” Tegelikult kirjutas Kaja Kallas postituses aga järgmist: “Mäletame Varro Vooglaiu ja EKRE 23. oktoobril korraldatud meeleavaldust Vabaduse väljakul, kus nad ründasid Eesti arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid. “ Lause esimeses osas on nimetatud 23.10.2021 toimunud meeleavalduse korraldajad ja pärast koma järgnevas teises osas väidetud, et nemad (“kus nad”) ründasid samal meeleavaldusel Eesti arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid. Olukorras, kus lauses sisaldub sõnaühend “kus nad”, ei saa keskmisele lugejale jääda muljet, et lauses väidetu kohaselt oli ründajaks keegi meeleavaldusel osalenu peale lauses korraldajatena nimetatud isikute, sh Varro Vooglaiu.
Arvestades ülaltoodut, peab Kostja tõendama, et Hageja I ründas enda korraldatud meeleavaldusel Eesti arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid. Seda Kostja hagile esitatud vastusest ja selle lisadest nähtuvalt siiani teinud ei ole. Seetõttu on ekslik Kostja vastuse p-s 59 sisalduv järeldus, et Kostja avaldatud väite näol ei ole tegemist ebaõige faktiväite ega ebakohase väärtushinnanguga ning selle avaldamine oli õiguspärane. Tegelikult oli Hageja I tegevus meeleavaldusel kõike muud kui arste ründav. Vastupidi, kohe meeleavalduse sissejuhatavas sõnavõtus avaldas ta arstidele kaastunnet seoses väga suure koormusega, mis kriisi ajal neile langes. Ühtlasi Hageja I rõhutas, et kogu meeleavaldus lähtub mitte vihkamisest kellegi või millegi vastu, vaid armastusest vaba ja õiglase ühiskonnakorralduse aluseks olevate põhimõtete vastu ning et see eristus on fundamentaalse tähtsusega. Hageja I kolleeg Markus Järvi, kes kuulub ühes temaga SAPTK ehk meeleavalduse korraldanud Hageja II juhtkonda, ütles aga meelavaldusel peetud sõnavõtus järgmist: “Paljudele ennastohverdavatele meedikutele kuulub meie siiras tänu. Aitäh teile!” Rääkida selles kontekstis, et Hageja I või Hagejad ründasid meedikuid, ükskõik millises tähenduses, on valelik ja täiesti kohatu.”
Seda sama toonitas minu ja SAPTK vandeadvokaadist esindaja ka käesoleva aasta 21. augustil toimunud (ja ainsaks jäänud) kohtuistungil, mille protokollist võib lugeda:
“Vale on väide, et hageja I [Varro Vooglaid] ründas meelavaldusel meditsiinitöötajaid ja arste. Hageja I pole midagi sellist teinud, ei füüsiliselt ega verbaalselt. Vastupidist pole kostja [Kaja Kallas] ka tõendanud. On viidatud erinevate isikute sõnavõttudele, kes väidetavalt lugupeetud ameteid ründasid, aga mitte ühelegi hageja I sõnavõtule, keda kostja postituses sõnaselgelt nende ametite ründamises süüdistab.”
Ja veel:
“Antud juhul räägime konkreetsest faktiväitest, mis seostub konkreetselt Varro Vooglaiu isikuga. Selles mõttes ei saa vaielda selle üle, et ühtegi tõendit kostja esitanud ei ole selle kohta, et Varro Vooglaid oleks esinenud nii oma pikemas sõnavõtus kui lühemates, mis meeleavaldusel kõlasid, ühegi sõnavõtuga, mis kasvõi kaudselt meditsiinitöötajaid halvustaks. Pigem vastupidi ta avaldas tunnust neile eesliini töötajatele, kes teevad väga rasket tööd. Seetõttu on see faktiväide vale sõltumata sellest, et kui kostja on püüdnud seda siin laiendada ja öelda, et kuidas tuleb mõista.”
Ka kohtuistungil ei esitanud kostja esindajad ühtegi täiendavat tõendit, mis Kallase kõnealust väidet (“nad ründasid”) tõendaks.
Nüüd jõuame kohtuotsuse juurde ja näeme, millisele seisukohale on kohtunik Raina Pärn nende argumentide pinnalt jõudnud. Nähtub see, et kohtunik lihtsalt kopeerib Kallase seisukohti, samal ajal täielikult ignoreerides meie vastuväiteid.
Lasen kohtuotsusel kõneleda enese eest:
“Kohus ei nõustu kostjaga selles, et meeleavalduse korraldamine iseenesest on käsitletav rünnakuna Eesti arstide, teadlaste ja meditsiinitöötajate vastu. Sellist järeldust postituses toodud lausest keskmine mõistlik inimene teha ei saa. Küll aga võib postituses avaldatud väitest keskmine mõistlik inimene aru saada, et meeleavaldusel toimusid verbaalsed ründed Eesti arstide, teadlaste ja meditsiinitöötajate vastu. Kohtu hinnangul kinnitavad kogutud tõendid, et nimetatud väide vastab tõele. Nimelt on kohtule esitatud tõendeid, millest nähtuvalt kandsid meeleavaldusele tulnud inimesed plakateid, millel oli ähvardav, alandav ja pahatahtlik tekst, mis omakorda oli suunatud Eesti arstide, teadlaste ja meditsiinitöötajate vastu. Näiteks “Hoiatus! Kõikidele meditsiini praktiseerijatele, arstidele ja medõdedele. “Ma ainult täitsin käsku” pole juriidiline kaitse. Teid kõiki süüdistatakse sõjakuriteos, tahtlikus inimeste tervise ohtu seadmises ja massilises tervise-genotsiidis! Teid kõiki võetakse vastutusele! ….”, “Arst teenib iga vaktsiini pealt preemiat, aga tagajärgede eest ei vastuta”. Meeleavaldusel toimus halvustavaid ja pahatahtlikke sõnavõtte. Näiteks Delfi.ee portaalis avaldatud artiklis on tsiteeritud Sven Sildniku sõnavõttu: “Meie ei kavatse enam kuulata ühtegi valet. Ühtegi haige arsti valet enam. Eiii! Eiii!”. Lisaks esinesid Hando Tõnumaa ja Mariann Joonas sõnavõttudega, milles nimetasid koroonakriisi pettuseks, mille eest tuleks poliitikuid vastutusele võtta. End molekulaarbioloogiks nimetav Kaari Saarma esines sõnavõtuga, millest järeldus, et vaktsineerimine on sisuliselt ravimifirmade nuumamine ja tegelikult on olemas imeravim, nimega invermektiin, mille võiks koroonaravis kasutusele võtta. Endine kiirabitöötaja Joona Sõsa nimetas vaktsiine eksperimentaalseks. Eelkirjeldatust järeldub kohtu arvates sõnaline rünnak, s.o ähvardused, halvustamine, alandamine.”
Veel kord: nagu näeme, loetleb kohus Kallase poolt esindatud “tõendeid” (tõlgendades neidki väga ühekülgselt, selgelt Kallase juhitud valitsuse kehtestatud koroonapiiranguid soosivalt), pööramata minu vastuargumentidele (et need “tõendid” ei tõenda mitte midagi) sõna otseses mõttes vähimatki tähelepanu.
Ju võib vaielda selle üle, kas miski neist kohtu poolt esile toodud ja Kallase poolt ette söödetud asjaoludest kvalifitseerub üleüldse Eesti arstide, teadlaste ja meditsiinitöötajate verbaalse ründamisena, sest arstid, teadlased ja meedikud ei seisa väljaspool ühiskondlikult lubatava kriitika piire – eriti veel poliitilise meeleavalduse formaadis ja impersonaalses vormis. Pealegi esinesid nii koroonavaktsiinide ohutuse ja tõhususe kui ka koroonapiirangutega (sh vaktsiinipasside süsteemi ja selle sisuks olnud vaktsiinisunniga) seonduvalt laialdased lahkarvamused ka arstide, teadlaste ja meedikute seas. Vaidlust ei saa aga olla selle üle, et mitte ükski neist asjaoludest, mille Kallas esile tõi ja mille kohus kriitikavabalt veenvateks tõenditeks arvas, ei tõenda kõige vähemalgi määral väidet, et mina ründasin sel meeleavaldusel Eesti arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid. Viitab ju kohus plakatitele, mida ei toonud meeleavaldusele ei SAPTK ega mina ning mis polnud ka ei minu ega SAPTK-i poolt heaks kiidetud (meie tõime kohale omad plakatid, mida oli mitukümmend, ent millest ei tsiteerinud Kallas oma “tõendeid” esitades ühtegi). Samuti viitab kohus Sven Sildniku, Hando Tõnumaa, Mariann Joonase, Kaari Saarma ja Joona Sõsa sõnavõttudele, aga mitte kõige vähemalgi määral millelegi minu poolt sel meeleavaldusel öeldule.
Selline valelik lähenemine võimaldas kohtul aktsepteerida tõenditena Kallase poolt osutatud asjaolusid, mis tegelikult ei tõenda tema poolt reaalselt esitatud väidet vähimalgi määral – ja langetada sellele tuginedes ilmselgelt ebaõiglane otsus.
Kokkuvõttes nähtub esitatud näitest järjekordselt, et Eesti Vabariigis ei saa õiglasele kohtupidamisele loota. Põhiseadus näeb küll ette õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse, ent reaalselt pole mõistlik seda õigust kasutada, sest õiglast otsust suure tõenäosusega nii ehk naa ei saa – eriti vaidluses kõrtete riigivõimu esindajatega. See järeldus on eriti selge tõsiasja taustal, et kuigi kohus tuvastas (Toompea meeleavalduse kohta väidetuga seonduvalt) Kallase poolt minu ja SAPTK suhtes laimu levitamise, otsustas ta samal ajal rahaliselt karistada mitte Kallast kui laimajat, vaid meid kui laimatuid, pannes meile kohustuse hüvitada Kallasele rohkem kui 8000 euro ulatuses tema õigusabikulusid (sest kohtu hinnangul olevat “hagejate kohtusse pöördumise eesmärk […] jäänud suures osas saavutamata.”) Kohtu seesugune käik on seda näotum, et pidades silmas Kallase suletust kompromissläbirääkimistele (tema põhimõttelist keeldumist ühegi valeväite ümberlükkamisest, millisel juhul olnuks hageja valmis omapoolseteks vastutulekuteks, mh kahjuhüvitise nõudest loobumise näol), olnuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahv 163 lõike 2 valguses kohane jätta kõik menetluskulud Kallase kanda.
Õiglusega ei ole sellisel kohtupidamisel tõesti vähimatki pistmist. Ja mida rohkem koguneb vahetuid kokkupuuteid riigivõimu seesuguse kuritarvitamisega – milliseid sai rohkem kui küllaga osaks ka koroonapiirangutega seonduvates kohtuvaidlustes –, seda kasinamaks jääb austus Eesti Vabariigi vastu.
Varro Vooglaid
