Ehkki hetkel ei ole näha võimalust sellise valitsuse võimulepääsemiseks, mis Eestis normaalsema elu taastaks, ei tohi keegi mingil juhul lusikaid nurka visata. Sest nagu „Tähesõdades“ öeldi: „Me pole veel surnud“ – on nii ka praegu Eestis. Pealegi on endiselt olemas üks erakond, mis esimesel võimalusel asub kõike järgnevat teostama. Neil ideedel on ka rahva toetus olemas, nagu mõne aja eest sai välja selgitatud. Järgnevalt siis põhiteemad, millele hakatakse kõige rohkem tähelepanu pöörama.
Kuna kõige kriitilisem olukord on toetajate hinnangul kõikvõimalike toimetulekuprobleemidega, siis just sealt tulebki pihta hakata. On ka väga hästi teada, et kurja juureks pole mitte mingi „sõda“ (mida väidavad küll valitsusmeelsed ja ka üks varjamatult Eesti-vaenulik libaopositsioonirühmitus), vaid ühelt poolt rohepööre ja teiselt poolt reformierakondliku valitsuse lausa psühhopaatlik püüd sõna otseses mõttes iga hinna eest eelarve tasakaalu ajada.
Seetõttu saavadki uue ja päriselt Eesti-meelse valitsuse kõige esimesteks sammudeks rohepöörde lõpetamine ja ulatuslik maksulangetus, koos kõigi viimaste aastate maksutõusude tühistamisega. Eelarve rangest tasakaalust loobutakse üldse – pole ju sellest seni aastakümnete jooksul eesti rahvale mingit erilist kasu olnud. Ainsaks uueks maksuks saab olema pangamaks.
Kliimaministeerium likvideeritakse ja rohepöörde asemel hakatakse väärtustama ökohügieeni (Hardo Aasmäe väljapakutud termin) – ringmajandust ja tavapärast keskkonnakaitset. Ei mingit nõiajahti süsihappegaasile! On see ju taimede toit, mitte mingi kahjulik mürkaine. Muidugi on omaette teemaks ka kahjulike ainete eemaldamine meie igapäevatoidust, sellega peab samuti hoolega tegelema hakkama.
Senise globalistliku impordimajanduse asemel kehtestatakse tugeva rahvusliku majanduse tekkimist soodustav poliitika. Omamaine tootmine on ju ikkagi see, mis loob jõukuse, millest ju iseseisvuse taastamisel nii väga unistasime ja millest „tänu“ eeskätt Reformierakonna hoolimatusele pole siiani asja saanud. Kui väita edasi, et turg paneb kõik paika (nagu reformierakondlased väidavadki), siis panebki lõpuks nii, et Eestis mitte midagi enam ei toodeta.
Tegu on ka julgeolekuküsimusega, mida nägime juba väga tuntavalt koroonakriisi ajal – oli täiesti õhus võimalus, et tarneahelad katkevad lõplikult ja kui oleks puudunud isegi omamaine toidutootmine, siis poleks juba õige pea meil enam midagi süüagi olnud. Rohepöördehulluse mõjul on nüüd isegi olemasolevat majandust asutud hävitama. Niisugusele tegevusele tuleb päevapealt lõpp!
Samuti kehtestatakse maaelu taastumist soodustav maksu- jm. poliitika. Kaaluda tuleb ka (Sloveenia eeskujul) lageraiete keelamist. Eesti on ju seni olnud rikaste riikide toorainebaasiks (nagu on Venemaa jt. ressursside poolest rikkad maad), ent sel moel pole ju ammu oodatud suurt jõukust tekkinud ja seda ei tekigi.
Omamaine tootmine saab jalad alla siis ja ainult siis, kui elekter on odav. Kuna Eestis on põlevkivi piisavalt, tulebki naasta põlevkivienergeetika juurde. Päike ja tuul saavad olla üksnes lisaenergiallikad. Mastaapsed tuule- ega päikesepargid Eestis ennast ei õigusta, seega ei ole neid vaja rajada. Sel eesmärgil lõpetataksegi riigi maa- ja merealade madala hinnaga rendilepingud. Elektrihinnast tuleb ka välja visata kõik, mis selle viimastel aastatel on kunstlikult kõrgeks ajanud. Kui omal ajal oli elektribörsi käivitamise peaargumendiks võimalus osta mujalt veel odavamat elektrit, siis praegu elektribörs enam ennast ei õigusta.
Kuna maavarad (nagu fosforiit) on juba põhiseaduse järgi riigi omand, ei tohi lubada ka nende kaevandamist ühelgi välismaisel ettevõttel. Selleks tohib loa anda üksnes Eesti ettevõtetele, mille juhtkond koosneb Eesti kodanikest. Vajalik on ka täiendav seadusandlik regulatsioon, et väärtuslike maavarade kasutamisest saaksid osa soovi korral kõik Eesti kodanikud, ostes vastavate ettevõtete aktsiaid. Nende ettevõtete juhtkond peab koosnema pädevatest spetsialistidest, kes pole varem teatud aja jooksul olnud tipp-poliitikud ega kõrged riigiametnikud. Niisugused sammud võimaldavad meie loodusrikkuste kasutamisest osa saada kõigil Eesti kodanikel ja minimeerivad banaanivabariigiks muutumise ohu.
Majanduse ja ka igapäevaelu ladusaks toimimiseks on vajalikud ka head transpordiühendused. Seetõttu jätkatakse igal juhul kiirteede väljaehitamist, mille lõpetas Kaja Kallase esimene valitsus (ehkki ka Reformierakond ise lubas 2019 kiirteede ehitamise jätkamist). Ulmelise ja majanduslikult mõttetu Rail Balticu asemel tuleb luua kiire Tallinn-Tartu-Riia raudteeühendus ning taastada reisiliiklus Pärnu ja Haapsaluga.
Ehk nagu üks küsitluses osaleja kirjutas: „Esmaülesandeks peab saama rahva elujärje tõstmine. Peab meeles pidama, et just sellel eesmärgil, mitte muul on Sind valitud!“
Selle kõige kõrval peetakse ülioluliseks ka viimaste reformierakondlike (eriti Kaja Kallase juhitud) valitsuste tegevuse põhjalikku uurimist ning ebaseaduslikele sammudele juriidilise hinnangu ja juriidilise käigu andmist. Pole ju mingit kahtlust, et alates 2021. aastast on riigivõimude poolt toime pandud ohtralt seaduserikkumisi. Eetikast ja moraalist pole siinkohal mõtet rääkidagi – Reformierakond ja need mõisted ei sobi juba ammu enam ühte lausessegi.
Loomulikult jätkatakse ka rahapesuskandaali uurimist, kuigi sealt Eestile enam rahalist kasu oodata ei ole. Ent ka riigi maine maksab midagi ja just rahapesuskandaal (mitte mingi müütiline „EKRE retoorika“) on seda kõige enam kahjustanud. Tegu on ka julgeolekuküsimusega – läbi Eesti liigutati ju ligi 250 miljardit dollarit, sh. ka Vene riigieelarvest varastatud raha. Mitte keegi ei tea ju sedagi, kuhu ja mis eesmärgil kõik need miljardid läksid.
Lõpetatakse ära ka kogu senine vastutustundetu maksumaksja raha raiskamine kaugete arengumaade „abistamiseks“, eriti just nn. kliimaeesmärkide ja vikerkaare-„väärtuste“ propageerimist puudutavad rahaeraldised. Hetkel ei jagu meil endalegi vahendeid, mis siis rääkida veel teiste abistamisest? Tasub ka meeles pidada, et arengumaades on just kliima palju soojem kui meil, seega on seal võimalik hakkama saada oluliselt väiksema sissetulekuga kui siin põhjamaistel laiuskraadidel. Kui kohalikud ka ise veidi pingutaksid, saaksid nad päris vähese vaevaga luua endale vähemalt samasuguse suhtelise heaoluühiskonna, nagu veel mõne aasta eest Eestiski oli.
Rahvusliku ellujäämise seisukohast on lausa hädavajalik kehtestada väga konservatiivne immigratsioonipoliitika. Immigratsiooni piiratakse järsult. Alusetult Eestis viibivad isikud saadetakse tagasi, seda koostöös Ukraina jt. maade võimudega. Migratsioonipumpadena toimivate ettevõtete ärimudelid likvideeritakse. Kuna juba terve rea Kesk-Euroopa riikide piiridel toimub juba praegu faktiliselt piirikontroll (mis tegelikult tähendab üksnes dokumentide olemasolu kontrollimist, mitte mingit pikka nõukogulikku ülekuulamist), tuleb sama teha ka Eesti maismaapiiridel, sadamates ja lennujaamades.
Vajalik on ka julgeolekukontrolli tugevdamine, et võimalikke viienda kolonni liikmeid Eestis võimalikult vähe oleks. Ent seda ei saa teha sotside moel, vaid seda saab väga edukalt siduda hoopis elamis- ja töölubade andmise ja pikendamisega. Siis võib esitada näiteks küsimused: „Mis toimus Eestis 1940 – kas okupatsioon ja annektsioon N. Liidu poolt või mitte?“ ja „Kas 1944 Punaarmee vallutas või vabastas Eesti?“.
Küsimust stiilis „kellele kuulub Krimm?“ ei maksa küll esitada, sest selle õige vastus oleks ju hoopis, et kuulub Krimmi tatarlastele. Meie eesmärgiks ei saa ju olla võõrpäritolu isikute geograafia- ja ajalooalaste teadmiste kontroll, vaid just Eesti ajaloost elementaarse arusaamise või mittearusaamise kindlakstegemine. Seega võib vajadusel lisaküsimusena küsida hoopis, kas Venemaa kallaletung Ukrainale nii 2014 kui 2022 oli õigustatud või mitte.
Immigratsiooni soosimise asemel hakatakse väärtustama hoopis põhimõtet „rohkem sünde“. Sellele aitaks kindlasti kaasa sellise perepoliitika kehtestamine, nagu on juba tehtud Ungaris – üksikisiku tulumaksumäära sidumine laste arvuga perekonnas. Mida rohkem lapsi, seda vähem tulumaksu maksta tuleb. Kui lapsi on juba küllalt palju, tulebki maksta tulumaksu 0%! On täiesti selge, et niisugune perepoliitika motiveerib väga paljusid ja aitab kindlasti kaasa meie loomuliku iibe viimiseks kindlalt positiivse poole peale. Mis on rahvuse säilimise seisukohalt esmatähtis.
Üheks kõige tähtsamaks sammuks saab olema kindlasti e-valimiste kui ebaturvalise ja rahva silmis end täielikult diskrediteerinud lahenduse lõpetamine. Iseküsimus on, kuidas üldse nii kaugele jõuda õnnestub – selleks on ju vaja esmalt ise kõigepealt valitsusse pääseda, ent enne uusi valimisi seda vaevalt juhtub. Paraku võib hetkeseisuga ennustada, et ka uutel valimistel on e-hääletus endiselt kasutusel, sest mitte ükski praegu võimulolijatest ei ole kindlasti nõus sellest loobumisega. Kas lahendus võiks tulla kuskilt mujalt, ei ole hetkel veel selge.
Valimisseaduste poolelt on endiselt päevakorral ka presidendi otsevalimiste seadustamine, millest on juba aastakümneid räägitud, ent seni suurema eduta. Samuti on Riigikogu ja kohalike volikogude puhul vajalikud kaks olulist muudatust: mandaadi kehtivusperioodi jooksul ülehüpanud saadik jääb oma mandaadist ilma (v.a. juhul, kui ta kandideeris üksikkandidaadina) ja peab olema ka võimalus saadikut tagasi kutsuda, kui ta pole pädev või on hakkama saanud mingi eriti vääritu teoga.
Samuti lõpetatakse ära ka nn. abieluvõrdsus, kooseluseadus kas muudetakse või tühistatakse üldse ära. Riiklik toetus, sh. hariduses, saab edaspidi olema üksnes traditsioonilisele peremudelile. Lõpetatakse ka feminismi propageerimine.
Hariduses vaadatakse põhjalikult üle kõik õppekavad ning multikulti ja kliimahüsteeria propageerimise asemel hakatakse tegelema rahvusliku kasvatusega. Ka vikerkaarepropagandat ei tohi edaspidi haridusasutustes enam teha.
Loomulikult keelustatakse ka eksperimentaalsete vaktsiinidega sundvaktsineerimine. Neid, kelle süül täiesti alusetult vallandati meie kaitseväelasi, meedikuid jt. (nagu ka terve rida kohtuotsuseid juba kinnitab), karistatakse. Viiakse läbi uurimised selle väljaselgitamiseks, kes olid sundvaktsineerimiste mehhanismi loomise taga. Päevakorral on ka WHO-st välja astumine, eriti kui USA seda taas teeb.
Riigiametnikud tuleb samuti panna vastutustundlikumalt tööle. Selleks motiveerib neid kõige paremini vastutuse (miks mitte ka materiaalse) sisseviimine. Ühtlasi on ka vajalik riigiametite ja ametnike armee vastavusseviimine Eesti rahvaarvuga. Eriti oluline on see viimaste aastate ametnikkonna kiire paisutamise kontekstis. Vastutustundetu ja ülbe hoolimatu käitumise tõttu kipubki „ametnik“ juba muutuma lausa sõimusõnaks. Selline olukord ei tohi jätkuda.
Lahti tuleb lasta kõik need, kes on oma võimu kasutanud meie ettevõtjate vahetuks (trahvid) või kaudseks (põhjendamatute „euronormide“ kehtestamine ilma tegeliku aluseta) terroriseerimiseks. Ühtlasi tühistatakse või muudetakse ära kõik seadused ja regulatsioonid, mis seni on olnud nii-öelda „Brüsselist tulnud“ ja mis tegelikult ahistavad meie rahvuslikku majandust.
Taavi Pärtel
