Psühholoogia on teadus psüühikast ja selle seaduspärasustest. See lause selgitab väga lihtsalt ja lühidalt psühholoogiateaduse mõistet (pikkade ja keeruliste definitsioonide kõrval).
Küsides kuulajatelt – kas psühholoogia mõiste on nüüd selge, vastab enamus auditooriumist jaatavalt. Kuid õnneks on kuulajate hulgas alati mõni inimene, kes ebaleva, kahtleva näoga – vähesed, kes kuulavad ja ise mõtlevad kaasa.
Kui inimene ei tea, mida tähendab psüühika, jääb kogu lühidefinitsioon arusaamatuks. PSÜÜHIKA on aju omadus peegeldada meile (meeleorganite kaudu) ümbritsevat maailma ja psühholoogia vaatlebki, milliste seaduspärasuste järgi see kõik argielus toimib. Olles viimase 30 aasta jooksul kirjutanud üle 20 raamatu just psühholoogiateaduse rakenduslikust kasutamisest õpetajatöös, veendun üha, et neist ei saada aru… Ega loetagi praegu enam!
Õppisin ise üldpsühholoogia kursust üle 60 aasta tagasi Enn Koemetsa loengute ja seminaride kaudu toonases Pedagoogilises Instituudis (TPedI). Oli olemas ka üle 500-leheküljeline õpik, mis väärib praegugi uurimist. Õppejõud oli põhjaliku ainekäsitlusega ja nõudlik – aineeksamil kulus vastamisele peaaegu tund (!). Kui aga alustasin oma 60-aastaseks veninud õpetajatööd, siis oli mul (ka tagantjärgi hinnates) põhjalikust psühholoogiakursusest vähe abi. Ehkki Koemets ise tundis õpetajatööd hästi, kuid…
Psühholoogiateadus polegi eriti vana
Kui Wilhelm Wundt 1879. aastal rajas üle 600 aasta vanuses Leipzigi ülikoolis esimese psühholoogialabori ja tegi seal esimesed katsed, siis see teadus sündiski. Muide, meie Juhan Tork sai omal ajal isegi kuulata mõnd Wundti loengut. Ja 19. sajandi lõpust algaski psühholoogiateaduse tormiline areng – eriti mälu- ja peagi ka arukuse (intelligentsuse) uuringud.
Alles meie psühholoogiakursuse ajal (!) olid alanud ka uuringud kognitiivse psühholoogia vallas, mil on suur tähtsus just ÕPETAMISELE. Kuid selleni jõudsin õpetajatöö viimsel 30-l aastal, kui olin töötanud iseseisvalt läbi ka 1958-1980-ndatel tehtud uurimistööd selles vallas… Kirjanduse üldloetelu leiab huviline raamatust „Carpe diem!“ – EÜK, 2020.
Kognitiivses psühholoogias, mida Harvardis kutsuti algul isegi terve mõistuse psühholoogiaks, jõuti maailmas ka ühisele seisukohale, kuidas inimene omandab (salvestab mälus) eelkõige uusi teadmisi, mis on õpetamise alus – tähtis vaimses tegevuses üldse. Leiti, et omandamisel on määravad tajujärgsed protsessid, mis toimuvad lühimälu perioodil. Neid juhibki õpetaja oma tunnis.
Tavaline artikkel ei sobi nende põhimõtete selgitamiseks. Soovitan selleks lugeda lisaks raamatut „Lapse arendamise ja õpetamise probleeme koolis“ (TÜ kirjastus, 2000) lk. 190-209. Õpetamisel vanemas astmes (kus toimib abstraktne mõtlemine) „töötas“ see suurepäraselt – oma praktikast saan tuua näiteid 6-7 aine kohta… Samas, arengupsühholoogia selgitab suuri erinevusi õppimisel (resp õpetamisel) enne ja pärast murdeiga. Nooremas kooliastmes on vaja vahetut kontakti õpitavaga.
Kognitiivne psühholoogia on põhjalikult selgeks teinud erinevate meelte rolli uue info vastuvõtul (vt. – „Nägemismälust, näitlikustamisest ja tehnovahendeist tundides“ (HM Õppekirjanduse Keskus, 1992). Tuleb arvestada, et „nägemine võtab vangi“, sest üle 80% välisinfost võtame vastu nägemise abil. Meie 9 aastat kestnud õpetav eksperiment uuriski näitlikustamise mõju tunnis omandamisele.
Üle 50 aasta koos oma kaasaga Cornelli eraülikoolis nägemistajumist uurinud James Gibson avastas muuseas, et tajuda ümbrust ja pilti sellest ümbrusest on psühholoogiliselt täiesti erinev. Kui laseme õpilastel maailma tajuda läbi arvuti või nutika, siis ei omanda nad mõisteid, mis hiljem mõtlemise alus. Ülekaalus olev tajumine viib lapse psüühiliselt tagasi loomariiki. Sestap peaksime nutikaid enne murdeiga küll tundides võimalikult vältima – õppimise-hariduse surm!
Õpetajatöö seostamine teadusega pole lihtne
Meenub ka, kuidas meie dekaan Ella Lukas soovis mind üle 60 aasta tagasi instituuti lõpetamisel kohe aspirantuuri saata. Seejuures Moskvasse, mis oli ju siis paljudele suur unistus! Keeldusin kahel korral, sest olin juba toona tark (hm!). Arvasin ju õigesti, et pedagoogika alal on mõtet teadusega tegeleda alles pärast põhjalikku õpetajatööga tutvumist. Nii läkski – alles pärast 20-aastast õpetajatööd tiris Inge Unt mind õnneks aspirantuuri. Just keeruka õpetajatöö-kooli tundmine lubas 9-aastase eksperimendi tulemusi mõtestada sisuliselt ja eluliselt. Noorte doktorantide töödes kooli kohta torkab kohe silma elukaugus, kus nn uurimistulemused ei seondu õpetajatööga. Vahel on järeldusedki valed.
Inimese psüühika areng on kulgenud mõtleva olendi ja vaimse tegevuse suunas. Sestap on ka kooli ülesanne lapse mõtlemisvõime arendamine. Enamik õpetajaid ei tunne seda, ehkki on tegemist uuritud valdkonnaga. Kordame – mõtlemise arendamiseks tuleb õpetajal panna (!) õpilased tunnis sooritama ja/või kasutama mõtlemisoperatsioone (taas just vanemas astmes). Need on – võrdlus, analüüs, süntees, üldistamine ja abstraheerimine. Lisan juurde, et nad isegi meeldivad õpilastele (ka kutsekeskkoolis). Suur osa õpetajaid ehitab tunni üles õpilaste mälule. Aga mälu on sünnipärane – ei ole arendatav. Küll saab aga parandada meelde jätmist just seoste loomisega materjaliga, mida vaja meelde jätta (siia kuulub ka näitlikustamine). Mõtlemisoperatsioonide kasutamine teeb õpetajatöö ka loominguliseks (vt.– „Õppimine on tõesti huvitav“ (TÜ kirjastus, 2006) või – „Mõtlemine on huvitav“ (2003). Muidugi, mõtlemine kasutab fakte, mis mälus.
Mõtlemise arendamine koolis peaks viima inimese deduktiivse mõtlemiseni, mis suudab näha-luua seoseid erinevate protsesside, nähtuste ja ajastute vahel. Aga enamasti näeme maailmas induktiivse mõtlemise levikut ka poliitikute ja liidriks pürgijate hulgas, sest see on lihtne, mõistetav, seostatav isikliku kogemusega. Võtame Rail Balticu, rohehulluse või looma-inimese võrdsuse – kallid-mõttetud.
Osa hinnanguid on lausa ideoloogilised – mustvalge käsitlus (uus-vana või vaid originaalne, innovaatiline jne). Laps kuulutati nii mõnikümmend aastat tagasi täiskasvanuga võrdseks (isiksuseks), mis vastuolus just looduses valitsevate seadustega. Siin pole psühholoogiaTEADUSEL enam üldse kohta. Aga nii on loodud olukord, kus asjatundmatud inimesed saavad edastada ilukõnet või isegi pidada konverentse väliselt nagu usutavate välja mõeldud abitute teooriatega…
Lõpetuseks
Artikkel võimaldas vihjata vaid mõnele võimalusele psühholoogiateaduse osast õpetamisel (didaktikas) ja arendamisel. Palju räägitakse näiteks emotsioonidest (motivatsioon!). Loodus „andis“ emotsioonid juba sadu miljoneid aastaid tagasi loomadele, et automaatselt reguleerida nende suhteid välisilmaga.
Nüüd aga „leitakse“, et laps peaks olema igas tunnis heatujuline. Ühel loengul väitis üks USA-s töötanud tütarlaps, et nende ettevõttes oli iga kuu naeratuse koolitus – kommertsmaailm! Samuti on lugu mehe ja naise psüühiliste erinevustega. See ei ole meie otsustada vaid Suure Looduse poolt neile ammu antud roll maailmas.
Või võtame kõrgema närvitegevuse eritüübi (signaalsüsteemi tüübi), mida uuris kooli tingimustes Juhan Sõerd, minu väitekirja üks oponent. Õpetades vanemas astmes on sellega vaja arvestada (vt. „Õpetamine on huvitav“- REKK, 1997, mille pühendasin Sõerdi mälestusele). Olles ise määranud ligi sajal õpilasel signaalsüsteemi tüübi, märkasin ka selle seoseid nende edasijõudmisega aines.
Ei tohi kunagi unustada, et inimese kui psüühilise olendi juures toimib nn normaaljaotuse kõver (Gaussi kõver) – üldised seaduspärasused kehtivad vaid ligi 70% inimeste juures – nii tulevad välja ka inimestevahelised erinevused.
Kooli tegevus on alati seotud just lapse ARENDAMISEGA. Et arendamine algab hällist, siis on sel teel oluline kodu osa. Arengu kriitiliste perioodide tõttu ei suuda kool ju kompenseerida tekkinud mahajäämust. Kui väidetakse, et laps areneb ise, pole vaja sellesse sekkuda (toetage?), on tulemus väikerahvale kurb.
1998. aastal ilmunud raamat „Uurimistöö koolis on huvitav“ (REKK, 208 lk.) sai pühendatud TÜ legendaarsele õppejõule Aleksander Elangole, kui ühele ÜPUI (Ühiskondlik Pedagoogika Uurimisinstituut) loojale ja meie pedagoogilise mõtte arendajale. Eelkõige aga Inimesele, sest Elango ei eputanud ju teooriate-tiitlitega vaid rääkis alati (teaduspõhiselt) asjast. Psühholoogiateadusse süvenemine ja rakenduslik kasutamine vajab õpetajalt ka vaimset pingutust. Kes seda ei suuda, võtku oma töö aluseks PEDAGOOGIKA – inimkonna tuhandete aastate vanune kogemusliku teaduse, mis ei vanane, kuid aitab siiani töös laste-alaealistega…
Peep Leppik, vana teadlasest maakoolmeister
