Tundub, et meie sõjaprintsid ja -printsessid on täiesti segadusse aetud: kui seni rahustati rahvast juttudega NATO artiklist 5, mis toob Eesti kui NATO ühe liikmesriigi vastu suunatud rünnaku puhul meile kohe alliansist abi, siis nüüd räägitakse, et see abi ei pruugi kuigi kiiresti kohale jõudagi; kui seni räägiti, et me purustame vastase juba tema enda territooriumil, siis nüüd räägitakse, kuidas Eestis tuleb sillad õhku lasta ja meie inimesed välismaale evakueerida; kui seni räägiti, et anname kõik Ukrainale ära, sest siis nad võidavad ja meil pole karta midagi, siis nüüd kutsuvad president ja peaminister kokku pressikonverentsi ja keerutavad ümarat juttu hübriidsõja kasvavast ohust.
Pärast eile president Alar Karise poolt kutsutud riigikaitse nõukogu, korrutas riigipea korduvalt „me peame valmistuma kõige halvemaks“. Enam ei kõlanud julgustavalt.
Samal ajal seletas Kristen Michal, et „meil oleks võimed ka seesama sõda, konflikt viia vastase territooriumile, et me ei peaks mõtlema, et see toimuks ainult Eestis“. „Milline „seesama sõda“? Kas Michali keelevääratus tuli alateadvusest, et meie eest varjatuna on midagi juba toimumas?“ küsib Eesti Päevaleht.
Ühesõnaga, miskit kuskil toimub, aga senise hirmutamise taktika on muutunud ning ühtäkki sõeluvad püksid püüli.
Meenub Kaja “me oleme sõjas” Kallase 2022. aasta septembris edastatud teadaanne, mille eesmärk oli Venemaal osalise mobilisatsiooni välja kuulutamise tõttu hoiatada võimalikest elektrikatkestustest Eestis. Aga keegi ei saanud aru Kallase pöördumise vajalikkusest ja seda kirjeldati tagasi vaadates kui rahva ebavajaliku hirmutamisena.
