Valitsus on hakanud fosforiidi poole vaatama seetõttu, et näeb sealt kriisis riigieelarvesse raha tulevat, samas kui teadlased hoiatavad, et puhas vesi on fosforiidist kordades suurema väärtusega ning selle kadumisega hakatakse kaevandusi luues väga kõvasti riskima.
Tallinna Ülikooli ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa rääkis “Ökoskoobis”, et puhta veega võrreldes on fosforiit täiesti ebaoluline ja ettekujutus justkui oleks Eestis puhta veega hea seis, ei pea paika.
„Kui panna võrdlusesse, kumb on olulisem, kas fosforiit või vesi, siis ausalt öeldes sellist võrdlust isegi ei saa teha, sest veega võrreldes on fosforiit täiesti ebaoluline asi,“ täpsustas ta.
Terasmaa ütles, et mistahes maavarade kaevandamisel on alati mõju veele ja paraku on see negatiivne. Globaalses veeressursis on magevett üldse ainult paar protsenti kogu veest, millest omakorda veel väike osa on see, mida inimkond kätte saab.
„Ega meil seda vett nii palju polegi, kui võib-olla esmapilgul tundub,“ lisas ta. „Seisuveekogude ja järvede puhul olukord ausalt öeldes päris kurb. Umbes veerand põhjavee kogumitest on halvas seisundis ja ainult umbes 40 protsenti on heas seisundis põhjaveekogumeid. Oleme veekasutust mõjutanud juba aastaid. Ühelt poolt tarbinud seda ja pumbanud põhjaveekogumeid tühjaks. Teiselt poolt on igasuguse tegevuse tõttu lisandunud sinna kõiksugu jama: toitaineid, agrokemikaale ja nüüd järjest rohkem igasuguseid uusi ühendeid, mida kasutame oma pinnase töötlustes, materjalides jne.“
Professor rääkis, et ülemaailmset pilti vaadates elab juba praegu miljardeid inimesi riski all olevate veeressursside vahetus läheduses, aga veel ei ole nii-öelda katastroof kätte jõudnud. Ennustatakse, et aastaks 2050 saavad sellised veekriisid olema järjest sügavamad. „Teiselt poolt ennustame, et meie veetarve inimkonnana suureneb aastaks 2050 ka 50 protsenti. Ühelt poolt ressursid kahanevad, teisalt kvaliteet langeb ja tarbimine kasvab. Sinna on sügav konflikt juba sisse kirjutatud,“ märgib Terasmaa.
„Peame juba praegu muretsema oma veevaru pärast. Koguselises mõttes on jah hästi. Tõesti sajab rohkem ja aurab vähem. Aga kvaliteedi mõttes on ju ikkagi juba üsna kurb, et enamik või suur osa seisuvee kogumeid on halvas seisundis. Jõgedest vaid pooled on veel heas seisundis, põhjaveest samuti üle poole on juba riskiga,“ tutvustas professor olukorda. „Kui vaadata, mis maailmas toimub, siis paraku vesi on muutumas järjest rohkem kriitiliseks ressursiks. Aga eluks vajaliku ressursi klaashelmeste eest ära andmine ja siis pärismaalasena pärast kuivale jäämine, see ei ole kuidagi mõistlik, mida tegema peaks. Vett tuleb hoida.“
Vesi on üha enam ka konfliktide põhjuseks. „Selle sajandi alguses on andmebaasis registreeritud 230 konflikti, möödunud kümnendil juba üle 600 ja praegu on neid seal juba sellel kümnendil ligi 800. Ilmselgelt hakkab selle kümnendi veekonfliktide arv ületama tuhandet ja ma ei tea, kui suureks see jõuab minna,“ hoiatas professor Terasmaa.
Keskkonnateadlane ja geoloog Erik Puura rääkis saates “Ökoskoop”, et “tuleviku põlvkonnad on targemad fosforiidikaevanduse üle otsustama.”
Refereeritud ERR-ist
