Kui vahetult enne USA presidendivalimisi näidati meie rahvustelevisioonis rõõmsalt propagandafilmi pealkirjaga „Kamala Harris – järgmine Ameerika president, siis pärast valimistulemuste selgekssaamist tundus terve ERRi uus ja vana maja kokku kollektiivselt nördinud.
Ajupesule pani stiilse punkti laupäevane „Rahva teenrid“ Vikerraadios, kus saatejuhtide esinemine võiks kanda lausa huumoriklassika kullafondi, teisipidi võttes aga „vasakliberalismi gümnaasiumi koolitund“, nagu kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.
Eriti „tore“ on kuulata, kui „tasavägised“ need valimised ikka olid. Ja meie suurte liitlaste uut presidenti võrreldakse King-Kongina…
Üldse näis olles jälginud valimiste eel suuremat osa meie meediakajastusi ja avalikkusesse laotatud hoiakuid USA presidendivalimiste kohta, et meilgi oleks seal oma hääl anda. Küll tehti siin küsitlusi, kallutati, muditi suunda. Aga ei ole meil ega isegi siinsetel mittekodanikel küll siin midagi kaasa rääkida.
Valitud USA presidendi poolt andis hääle ligi 72 miljonit inimest… Ja nüüd mõelgem, kui palju käib meil üldse valimas. Mõnisada tuhat.
Ometi lähevad kõik need valimised meile korda – Ameerika Ühendriikides, Georgias, Moldovas, Venemaal… isegi Soomes.
Ja olgem me siin nii uhked kui tahes, ei lähe meie valimised mitte kellelegi mujal maailmas korda.
Just nii väikesed me olemegi, ent ometi ei suuda siia kuidagi ära mahtuda… Sest me ise peame end maailmanabaks.
Selle asemel peaksime üha tõsisemalt panustama oma rahvuse hoidmisele, säilimisele ja kasvamisele. Sellega ei tegele aga siin mitte keegi peale EKRE.
Võimulolijad aga naeruvääristavad, vaenavad ja painutavad rahvust alles hoidvaid väärtusi. Ning vabariigi kaitseväe ülem räägib hoopis sellest, kuidas sõja korral kõik sillad õhku lastakse ning rahvas evakueeritakse välismaale.
