Nõukogude aeg on Eesti ühiskonna meeltes kui väga halb aeg, kuigi nooremad põlvkonnad ilmselt ei tea, milles tolle vägivaldse aja traagiline olemus üldse seisnes. Sellest on kahju, sest nad ei oska näha seda, kuidas tänapäeva hiilib üha enam mineviku varje, seejuures Lääne pseudoliberaalse ühiskonna kaudu.
Nõukogude ajas polnud midagi head, kuid praeguses ajas pole samuti midagi, mis meid põhjalikult tollest ajast eristaks. Võtkem või sõnavabadust piirava vaenukõneseaduse algatus – see on üksühele Nõukogude aja reinkarnatsioon, mis võtab lõpuks meilt kodaniku- ja isikuõigused.
Mingid asjad paistavad isegi Nõukogude ajast juba helgematena – vaadakem kasvõi esipilti sellest, milline oli raamat “Jussikese seitse sõpra” sotsialismiajal ja milline täna, liberaalse demokraatia ajal, teatri näitemängu plakat. Vahet märkate?
See ei ole erand ega juhus, tänapäeva liberaalses maailmas vaadataksegi maailma sellisena. Nõukogude ajal püüti vähemalt näidati, et Nõukogude lapsed elavad helget ja rõõmsat elu, nüüd on ainult karm reaalsus, mida isegi ei ilustata. Mis sa ilustadki, kui riik võtab “eelarve tasakaalu” jaoks lastelt ja peredelt raha ära.
See Jussikese uusvariant ongi tänase kunsti näide, kus maailma nähakse võikalt, läbi mingi äraspidise, hirmutava ja saatanliku prisma. Lastele ei näidata enam päikest, vaid deemoneid. See on aja märk.
Olete märganud, kui palju räägitakse täna inimlikkusest, sallivusest, armastusest, sõprusest, ja kui vähe seda tegelikult on? Üks põhjus on selles, et sallivusele kutsujad ise on kõige sallimatumad. Olete märganud, kuidas probleeme kutsutakse üles lahendama piirangute, repressioonide ja vanglaga – “sallimatust” ravitakse vägivallaga. Nii nagu kõik revolutsioonid on alustanud kauni maailma loomist giljotiinide vereojades.
Elame justkui jõukuses, justkui vabaduses, justkui inimlikkuses, aga see kõik on illusioon. Vaja on vaid ärgata ja Jussikese asemel jõllitab näkku deemon.
Uued Uudised
