Kolmapäeval näitas võimukoalitsioon taas oma amoraalset palge, saatis prügikasti eelnõu, mis lõpetanuks valik- ehk vabatahtlike abortide riikliku rahastamise – nad hääletasid elu vastu. Enne kui elueitajad nupule vajutasid, palus EKRE Riigikogu saadik Helle-Moonika Helme neil järele mõelda, mida nad teevad.
“Head lugupeetud kolleegid! Kõik, kes meid väga tuliseks läinud teemat või seda eelnõu arutamise teemat läbi ekraanide vaatavad. Ma kohe alustan sellega: kui keegi veel ei saanud aru, lugupeetud kolleegid, on vihjatud, et oleks võinud enne seaduse läbi lugeda, enne kui tulla küsima või vastu argumenteerima. Ma kordan veel kord üle: see seadus ei ole algatatud selleks, et midagi ära keelata. See seadus ei ole ellu kutsutud selleks, nagu liberaalid väidavad, et siis ei saa abi enam vägistatud naised või naised, kelle elu ja tervis on ohus seoses rasedusega. Kes iganes nii väidab, see valetab.
Ja ammugi ei räägita selle eelnõuga seoses sellest, ei räägita naiste tegevusest ja ei nimetata neid kuidagi, vaid selle eelnõuga seoses räägitakse, mida riik teeb, ja räägitakse riigi tegevusest. Ja kõik need väited siin, et kui riik lõpetab siis vabatahtlike valikabortide rahastamise, siis tekivad mingisugused nurgakliinikud ja kõik. Vabandust, meil ei ole ühtegi nurgakliinikut, ja vabandust, ega seal ka tasuta ei tehta seda. See ei ole absoluutselt mitte mingi argument. Ja mis argumendid siin veel kõik läbi käisid, ja mingisugune abordiränne ja kõik.
Saate aru, me räägime mingisugusest ajast, mis on kunagi olnud. Me elame praegu siin tegelikult täiesti teises olukorras juba. Ja me peaksime siiski vaatama pigem seda, et olukorras, kus riik tõmbab kokkuhoiu eesmärgil igalt poolt praegu koomale, on ikkagi rohkem kui imelik, et ligi 300 000 eurot aastas tervisekassa raha läheb ikka veel valikabortidele, vabatahtlikele valikabortidele. Ja seda nimetatakse tervishoiuteenuseks, kusjuures ka seda me oleme täna siin kümme korda üle rääkinud, et ta ei ole tervishoiuteenus, rahastamine toimub Vabariigi Valitsuse määruse alusel. Mille ajalugu me tegelikult ei saanudki täna selgeks, ma küsisin, et kust see on tulnud – seda vastust ei ole.
Me teame, et põhimõtteliselt Nõukogude ajal oli see, 1956. aastal vist, kui see seadus vastu võeti, abort muutus legaalseks, siis kuidagi nagu eelmisest ajast see meie taasiseseisvumise järgselt kuidagi meie seadusandlusesse jõudis. Ja sellele on täna väga palju viidatud, et tegelikult see on vastuolus põhiseadusega, sest põhiseaduse kirjutajad räägivad eelkõige inimelu kaitsest.
Tegelikult seda kõike arvesse võttes võiks ju ikkagi nüüdsest ära sätestada, et omal soovil raseduse katkestamist ei rahastata enam ravikindlustuse seaduses sätestatud alusel ja korras tervishoiuteenusena.
Tuletame meelde, et meil oli siin nädalavahetusel suur isadepäev. Palju ilusaid ja õnnelikke peresid me nägime. Üritused toimusid üle Eesti ja sotsiaalmeedias pöörduti isade ja vanaisade poole südamlikkusest tulvil sõnadega, ma tegin seda isegi. Aga tänase seaduseelnõu valguses, kui paljud isad on jäänud lapseta, kui paljud lapsed vaatavad praegu taevast alla oma vanemate peale, saamata üldse võimalust elada.
Meie kohustus on siiski jätkuvalt mõelda, mida meie saaksime teha, et võimalikult vähe otsustataks vabatahtlikult selle protseduuri kasuks, mis ei anna elu, vaid võtab selle. 20. sajand jääb inimkonna ajalukku kui suurte muutuste sajand, kui suurte sõdade sajand, kui väga vägivaldne sajand. See sajand tõi kaasa väga põhimõttelisi enneolematuid vabadusi, kaasa arvatud naistele. Aga kahjuks kinnistas ka ebaeetilise ja julma paradigma, justkui oleks abort üks vabaduse sümbolitest.
Praegu me elame 21. sajandil ja 21. sajandil ei peaks kelleltki elu võtmine olema enam pereplaneerimise vahend ja vabaduse sümbol. Meil on aeg asuda siin 21. sajandis täiesti uue eetilise paradigma kujundamisele.
Need muutused tegelikult algavad väikestest sammudest ja kui me suudaksime hakata mõistma ja kogu ühiskonnale teadvustada, mida me tegelikult teeme, kui me võtame kelleltki võimaluse sündida, siis on see juba väga suur samm õiges suunas. Ja nii vähe, kui meid siin praegu on, siis tegelikult meil kõigil on siiski üks ühine lugu ja see on see lugu, et meil kõigil on olnud võimalus sündida ja tänu sellele me saame olla siin. Tegelikult just seetõttu me peaksime seisma nende eest, kes ise enda eest seista ei saa.
Ja kindlasti me peaksime saavutama põhimõttelise muutuse suhtumises lastesse, et lapsed on toredad, nad on su sõbrad, mõtte- ja teekaaslased siin maises elus. Nad ei ole vaenlaseks ega takistuseks millegi saavutamisel, nagu püütakse meile selgeks teha kõikvõimalike progressivistide poolt. Lapsed on kingitus, nagu sinugi elu on sulle kingitus ja võimalus. Hoidkem oma lapsi, neid, kes meil juba on, ja ka neid, kes alles ootavad oma võimalust teha meie kõigi ja kogu maailma heaks suuri ja vägevaid tegusid.
Ma loeksin lõpuks ühe luuletuse. Kõigile lastele, kes ei ole võimalust saanud elada.
Emad alati hellust ei kingi / ingliks saab mõnikord laps / lendab ekseldes pilvedes ringi / sündimata jäänd laps / Emad alati kätel ei kanna, unelaulu ei laula / last vaid ümbritseb, hällina kannab kollaseid pilvi kaua / Ema südamed jäätuvad ära / veriseks tombuks saab laps / eksleb lõputus päikesesäras / ajatu, ruumitu laps.// Mõelgem nüüd ka nende laste peale inimestena, naistena, meestena ja seadusandjatena. Nüüd, kui te tulete seda eelnõu maha hääletama. Aitäh!”
